Miks „Kunst ja demokraatia“?
Mis on demokraatia? Miks on Euroopa Liit võtnud omaks demokraatlikud väärtused? Euroopa Parlamendi kaasaegse kunsti kogu sisaldab märkimisväärsel hulgal kunstiteoseid, mis võivad aidata neile küsimustele vastuseid leida. Sellel näitusel näeme, kuidas Euroopa eri riikidest pärit kujutavad kunstnikud on demokraatiat tõlgendanud.
Valitud kunstiteoseid võib võtta kui kriitilist ja isiklikku käsitust kunstnikelt, kes on oma loomingus väljendanud selget seisukohta demokraatia kaitseks. Need teosed aitavad suurendada teadlikkust vajadusest seista demokraatlike vabaduste eest ning tuletavad meile meelde, et peame jääma valvsaks ja osalema sellistes otsustavates demokraatlikes protsessides nagu Euroopa Parlamendi valimised. Need kunstiteosed meenutavad meile, et ka Euroopa kodanikud saavad demokraatia kaitsmisest osa võtta, hääletades 2024. aasta juunis toimuvatel Euroopa Parlamendi valimistel.
Lisaks tuuakse näitusel oskuslikult välja põhiaspektid, mida iga elujõuline demokraatia vajab, nagu mängureeglite järgimine ja kodanike poliitiline kaasamine. Näitus käsitleb ka muid olulisi küsimusi, mis on keerukad ja panevad meie demokraatlikud väärtused proovile, nagu kodanike ja institutsioonide vahelised suhted, massimeedia roll ning võime edastada selget ja usaldusväärset teavet, riigivõimu piirid seoses kodanike eraelu ja isiklike algatusega või ränne ja riikide vahel liikumine.
Mõned kaasaegse kunsti olulised suundumused heidavad tänapäeva maailma sotsiaalsele ja poliitilisele tegelikkusele analüüsiva ja kriitilise pilgu, milles sageli on teatud annus irooniat, sarkasmi, skeptilisust või teravust. Neid iseloomustab tugevalt intellektuaalne, eetiline ja mõnel puhul avalikult poliitiline seisukohavõtt, mida nii paljud kunstnikud 20. ja 21. sajandil viljelema hakkasid.
Kunst on võimas vahend, mille abil teavitada mitmesugustest probleemidest ja suurendada teadlikkust, sest ta võimaldab väljendusviise, mida kirjalik ja suuline keel ei suuda. Kunstil on võime liigutada ja ühendada. Kunst suudab äratada mõtteid ja ideid ning anda lähtepunkti kodanikuühiskonna dialoogile, sügavamatele vestlustele selle üle, mis on kogukonna jaoks oluline, ning ületada polariseerunud vaated mõnedele probleemküsimustele.
Nüüdisaja kujutava kunsti maastikult leiab selliseid suundumusi nagu artivism (kunstiaktivism), kaasav kunst, kogukonnakunst, ökokunst jne. Neis käsitatakse kunsti protestirelvana ning selliste poliitilise olemusega küsimuste ja probleemide püstitajana, mis võiksid demokraatias arutelu tekitada.
Kunstist saab nii kommunikatsiooni- ja poliitikavahend, mis keskendub muutustele ja ühiskonna ümberkujundamisele – sellise kunsti keel väljub akadeemilistest ringkondadest ja muuseumimaailmast, et liikuda edasi teistesse valdkondadesse ja jõuda laiema publikuni. See oli ka üks püüdlustest, mis eri strateegiaid ja eesmärke appi võttes lõi soodsa pinnase mitmele 20. sajandi avangardsele kunstivormile, nagu dadaism, sürrealism või hiljem kontseptuaalkunst.
Seevastu ei ole olnud just palju kunstilisi algatusi, kunstirühmitusi või -liikumisi, mille nimetuses oleks kasutatud sõna „demokraatia“. Üks juht, kus seda mõistet kasutati kunstirühmituse nimes, oli 1974. aastal, kui moodustati rühmitus „Artists for Democracy“ („Kunstnikud demokraatia nimel“), millel oli „selge jõuline eesmärk: väljendada solidaarsust rahvusvaheliste poliitiliste võitlustega. Eksperimentaalsed kunstipraktikad, mida rühmitus viljeles, ei olnud mitte üksnes uus kunstiline väljendusviis, vaid alternatiivne poliitilise mõtteviisi väljendamise ja poliitiliste avalduste tegemise vorm. […] „Artists for Democracy“ muutsid solidaarsuse loominguliseks poliitiliseks aktiks.“
Ei maksa unustada, et sellel näitusel välja pandud kunstiteosed, nagu paljud teised teosed kunstikogudes ja -näitustel üle terve Euroopa, on suuresti sündinud tänu võimalusele, et demokraatlikus ühiskonnas saavad inimesed oma arvamusi ja mõtteid eri viisidel ja eri vahendite abil vabalt väljendada. Üks sellistest kommunikatsiooniviisidest on kunstiline, seotud intellekti ja kriitilise mõtlemise arendamisega, nagu on tõdenud Euroopa Parlament:
„Euroopa kultuurilise mitmekesisuse ja oma ühiste juurte tundmise edendamise aluseks on kunstiline väljendusvabadus, kunstnike ja kultuuritegelaste võimed ja pädevused, elujõuliste ja paindlike kultuuri- ja loomesektorite olemasolu nii avalikus kui ka erasfääris, nende loomingulisus ja uuenduslikkus ning võime toota ja levitada oma teoseid suurele ja mitmekesisele Euroopa publikule.“
„Arvestades, et Euroopa on kultuurilise, sotsiaalse, keelelise ja usulise mitmekesisuse osas tohutult rikas; arvestades sellega seoses, et Euroopa tuleviku jaoks omavad keskset tähtsust sellised meie ühiskondi koos hoidvad ühisväärtused nagu vabadus, sotsiaalne õiglus, võrdõiguslikkus ja diskrimineerimiskeeld, demokraatia, inimõigused, õigusriigi põhimõtted, sallivus ja solidaarsus; (…) rõhutab Euroopa kunstiloome rikkust seoses selle panusega kultuurilisse mitmekesisusse ning selle rolliga Euroopa Liidu väärtuste levitamisel ja Euroopa kodanike kriitilise mõtlemise arendamisele kaasaaitamisel (…)”.
1. Euroopa Liit. Euroopa ehitamise projekt. Demokraatia ja selle mängureeglid
2. Kodanikuosalus ja poliitiline aktiivsus
3. Kodanike suhted avaliku halduse ja kohtuasutustega
4. Demokraatiat ähvardavad riskid ja ohud
6. Demokraatia ja linnamuutused
