Pühendunud kunstist demokraatliku kunstiaktivismini
Sissejuhatus
Näitus „Changemakers“ käsitleb seda, kuidas saab kunst ühiskondlikele muutustele kaasa aidata. Selleks kõrvutatakse mitme põlvkonna kujutavate kunstnike tööd. 20. sajandi teise poole Euroopa kunstnikke, kes käsitlesid oma töös sotsiaalseid ja poliitilisi küsimusi, kõrvutatakse tänapäeva noorte kunstnikega, kes praktiseerivad kunstiaktivismi – see on hübriidžanr, mis ühendab kujutava ja etenduskunsti tehnika aktivismi strateegiate ja eesmärkidega[i].
Mõlemad kunstnike põlvkonnad omistavad oma tööle poliitilist tähtsust, mitte ainult ideoloogilisest ja poeetilisest, vaid ka tehnilisest ja materiaalsest perspektiivist. Nad mõistavad oma kunstitegevust kui suhtlemist kogukonna nimel, kuhu nad kuuluvad, ning käsitlevad kriitiliselt ühiskonna jaoks olulisi küsimusi.
Nagu kogu kataloogis näha, on mitmed siin osalema valitud kunstiaktivistid tõmmanud paralleele oma kunstiteoste tööprotsesside, strateegiate ja koostöövormide ning parlamentaarsele demokraatlikule süsteemile iseloomulike arutelude, läbirääkimiste ja otsustusprotsesside vahel.
Euroopa Parlamendi kaasaegse kunsti kogust tehtud valik keskendub kunstnikele, kes on oma loomingus kogu karjääri jooksul pühendanud tähelepanu oma aja sotsiaalsele ja poliitilisele olukorrale. Sellised kunstnikud on näiteks Emilio Vedova, A.R. Penck, Georg Baselitz, Felix Droese, Darío Villalba, Jannis Kounellis ja Adolf Frohner. Neist igaühe teosed ja karjäär, sealhulgas osalemine kunstnike rühmitustes ja manifestide järgimine, annavad tunnistust teatavast mässulisest suhtumisest sellisesse ajaloolisesse, poliitilisesse ja sotsiaalsesse olukorda, mis võib piirata või ohustada mõtte- ja väljendusvabadust.
Mõned neist on näidanud valmisolekut käsitleda teemasid, probleeme ja tõsiasju, mis on üldsusele ja poliitilisele võimule ebamugavad – seda võib täheldada näiteks Darío Villalba, Claus Carstenseni või Yiannis Psychopedise tegevuses. Nende teosed kajastavad järjekindlalt veendumust, et maalikunstnikuks või kujutavaks kunstnikuks olemisega kaasneb vältimatult kohustus muuta vaataja vaatenurka.
Lisaks eespool nimetatud kunstnikele ja selleks, et luua seos tänapäevaga, on näitusel ka noorte kunstnike töid. Paljud neist tegid kunstiteose või andsid panuse projekti „Pop the vote! Culture on the ballot“ raames, mille algatas ühendus Culture Action Europe ja mida kaasrahastas Euroopa Parlament. Algatuse peamine eesmärk oli julgustada noori 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimistel hääletama, eelkõige sellistes riikides nagu Belgia, kus valimisiga on langetatud.
Näitusel tunnustatakse nende Euroopa kunstnike tööd, kelle karjääri on iseloomustanud pühendumus poliitilisele vabadusele ja sõnavabadusele – vahel ka ennast või oma kutsealast arengut ohtu seades. Neil kunstnikel on olnud tähtis roll kujutava kunsti tehniliste ja temaatiliste piiride laiendamisel, nad on julgenud vaidlustada konventsioone ja tsensuuri.
Kogu valim on jaotatud neljaks peatükiks, mis kajastavad nii kunstiteoste kui ka noore põlvkonna kunstiaktivismi peamisi teemasid.
- 1. Väljendusvabadus, žesti- ja keelevabadus
- 2. Eetika ja poliitiline vabadus, demokraatia ja hääletamine
- 3. Ränne: integratsioon ja Euroopa identiteet
- 4. Kõige kaitsetumate eest hoolitsemine
- 5. Additional Resources
[i] Nossel, S., „Introduction: On „Artivism“, or Art’s Utility in Activism“, Social Research: An International Quarterly, kd 83, nr 1, 2016, lk 103–105. Project MUSE, https://doi.org/10.1353/sor.2016.0023.
Korralduslikel ja tehnilistel põhjustel ei ole võimalik kõiki osalevaid töid näha kõikides näitusepaikades. Kõigepealt on need väljas Brüsselis ja Strasbourgis.