1. Väljendusvabadus, žesti- ja keelevabadus
Mõtte- ja väljendusvabadus on tõeliselt demokraatliku ühiskonna alustalad. Sellises ühiskonnas kasutavad kodanikud oma õigusi ja osalevad avalikku huvi pakkuvates küsimustes. Need põhivabadused hargnevad ja muutuvad konkreetsemaks ühiskonna eri valdkondades – meediavabadus[i], akadeemiline vabadus[ii] või kunsti ja teaduse vabadus[iii]. Parlament on pööranud oma seisukohtade ja konverentside kaudu neile kõigile erilist tähelepanu[iv].
Kunsti valdkonnas tunnistab parlament, et: „Euroopa kultuurilise mitmekesisuse ja oma ühiste juurte tundmise edendamise aluseks on kunstiline väljendusvabadus (…)“[v]. Kunstnikud on kaua püüelnud selle vabaduse poole, mis võimaldab luua originaalseid ja väärtuslikke teoseid.
Kunstniku käeliigutuste jälg lõuendi pinnal on üks abstraktsete suundumuste konstante pärast Teise maailmasõja lõppu nii Euroopas kui ka USA-s, nii informalismis kui ka abstraktses ekspressionismis. Sageli on need kunstiliikumised otsinud inspiratsiooni Hiina kalligraafiast ja zen-budismi meditatiivsest seisundist.
Poets for Democracy
Poets for Democracy
Poets for Democracy
BURHAN DOĞANÇAY –
FELIX DROESE – Das Sichtbare des Unsichtbaren
ADOLF FROHNER –
LEANDER KAMPF & SAM ALEKKSANDRA –
Democratic Body
A. R. PENCK –
Tura Kultura
Tura Kultura
Tura Kultura
Tura Kultura
EMILIO VEDOVA –
Form of Freedom
Form of Freedom
PAT ANDREA –
GEORG BASELITZ –
JANNIS KOUNELLIS –
„Austusavaldus kalligraafiale“ (1981) on suurepärane näide Türgi kunstniku Burhan Doğançay (1929–2013) loomingust kõige stiilsemal ja elegantsemal kujul. See kuulub tema sarja „Lindid“. Vallatud kumerad jooned näivad olevat lahti hargnenud, rippudes justkui lindid kujuteldaval seinal. See on ilmekas näide optilisest illusioonist, mis meenutab islami kalligraafiat.
Doğançayle pakkusid suurt huvi suuremates linnades seintele kleebitud plakatid. 1970. aastate keskel alustas ta ulatuslikku fotodokumentaalset projekti „Walls of the World“. See ettevõtmine meenutab Prantsuse kunstniku Jacques Villeglé loomingut, kes oli 1950. aastate alguse tänavakunsti teerajaja ning erakordse dekollaaži ja rebitud plakatite kogu looja. Projekt andis suurlinnade tänavatel või metroos üksteise peale kleebitud plakatite ja paberilehtede kihtidele esteetilise väärtuse.
Kui Doğançay pakub lõuendil petlikke kalligraafilisi lõikeid, siis Felix Droese (sünd. 1950) 1986. aasta teoses „Das Sichtbare des Unsichtbaren“ (Mis on nähtav nähtamatust) näemegi päriselt lõuendi lõikamist ja viilutamist. Pealkiri viitab sellele, et meie mõtteviis ja veendumused (nähtamatu) mõjutavad paratamatult meie materiaalset tegelikkust (nähtavat).
Felix Droese jaoks käivad kunst ja poliitiline tegevus käsikäes ning see on osutunud talle proovikiviks kogu karjääri jooksul. 1970. aastal asus ta õppima Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse ja tema juhendajaks sai Joseph Beuys. Droese on aktiivselt osalenud sõjavastastes, imperialismivastastes ja keskkonnakaitse liikumistes ning läbinud tsiviilasendusteenistuse psühhiaatriahaiglas. Droese karjääri on kujundanud meeleavaldused, vangla, tegevus ajakirjanduses ja ühingutes, valimised ja mitmesugused muud poliitilised ettevõtmised.
Omaenda autonoomse ja isikliku keele loomine ja kodifitseerimine, mis on paljude silmapaistvate kaasaegsete kunstnike püüdlus, iseloomustab ka A. R. Pencki (1939–2017) loomingut. Penck sündis Saksamaal Dresdenis, sünninimega Ralf Winkler. 1968. aastal võttis ta geoloog Albrecht Pencki järgi kunstnuikunimeks A. R. Penck.
1960. aastatel lõi Penck oma kunstikeele, kasutades kriipsukujusid, märke ja sümboleid, mis meenutavad eelajaloolisi joonistusi. (…) Tema esteetika areng jätkus 1970. aastate alguses, kui ta elas tolleaegses Ida-Berliinis, Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Penck ja tema kaaslased olid oma avangardistliku tegevuse ja tööde poliitilise sisu tõttu kommunistliku valitsuse salapolitsei (Stasi) pideva jälgimise all[vi].
Penck kujundas välja krüptilise primitiivse koodi, et vältida igasugust tsensuuri või kontrolli. Ta kasutas oma tööde allkirjastamiseks mitmeid varjunimesid, mis lihtsustas maalide väljaviimist Saksa Demokraatlikust Vabariigist. 1980. aastal emigreerus ta Lääne-Saksamaale ja sõbrunes selliste neoekspressionistlike maalikunstnikega nagu Markus Lüpertz ja Jörg Immendorff[vii].
„Bianco e nero“ (1964) autor Emilio Vedova (1919–2006) oli 20. sajandi Itaalia üks olulisemaid abstraktse kunsti tõlgendajaid. Ta toetas ideed kunstist kui revolutsiooni ja poliitika tööriistast. 1942. aastal liitus Vedova Milano antifašistliku rühmaga Corrente ja oli üks nendest, kes allkirjastasid 1946. aastal Milanos manifesti Oltre Guernica. Corrente tõlgendas Picasso Guernicat kui sümbolit ja esteetikat, mille abil võidelda barbarismi ja türannia vastu[viii]. Rühmal puudus kindel programm, kuid selle liikmed olid pühendunud kaasaegse kunsti kaitsmisele ajal, mil natside kampaania degenereerunud kunsti vastu levis Itaaliasse. Vedova 1950. ja 1960. aastate maalid peegeldasid tundlikkust kaasaegsete poliitiliste arengute, näiteks 1968. aasta revolutsiooniliste meeleavalduste suhtes kogu Euroopas. Teos „Bianco e nero“ (Valge ja must) on näide abstraktse väljenduslaadi kasutamisest, milles Vedova nägi vahendit oma poliitiliste eelistuste ja püüete edasiandmiseks[ix].
Noored kunstnikud, keda koordineeris Elena Poljuha, lõid sarja neljast akrüülmaalist pealkirjaga „Tura Kultura“ (2024). Nad lähenesid maalimisele otseselt, peaaegu kehaliselt, töötades kükitades stuudio põrandale laotatud lõuendi kohal – meetod, kus kunstniku suhtlus lõuendiga on eriti otsene ja intiimne, sarnaselt Jacksoni Pollocki tegevusmaaliga.
Tulemuseks on elav, sügav ja spontaanne kujutis, mis sarnaneb Adolf Frohneri (1934–2007) agressiivse ja närvilise maalimisstiiliga.Maalil „Odysseus auf der Suche“ (1997) kujutas Frohner inimkeha hägusa siluetina, mille moodustavad punakad ühendamata jooned ja fragmendid, nagu oleks lõuendile jätnud jälje puruks rebitud inimkeha. See häiriv kujutis, mis katab kogu lõuendit, peegeldab Frohneri lähedat seost Viini aktivistide agressiivse esinemisega 1960. aastatel – sama esteetika kajastub selles maalis, mis valmis 1990. aastate lõpus.
Ka Taani maalikunstnik Claus Carstensen (sünd. 1957) kasutab ekspressionistlikku pildikeelt, mis paljastab tegelikkuse kõige tooremad ja dramaatilisemad küljed ning toob need ka esiplaanile.„EL Arba“ (1989) on selge näide Carstenseni tugevast ajaloolisest ja poliitilisest teadlikkusest. Kasutades julgeid värve ning eelistades sageli vägivaldseid ja ebameeldivaid teemasid, esitab kunstnik vaatajale avaliku väljakutse. See on ilmne valitud teemast: Souk El Arba on mahajäetud Teise maailmasõja sõjaväelennuväli Tuneesias[x].
Kriitikud, kes on tegelenud tema loominguga, on kommenteerinud järgmiselt:
Claus (Carstensen) ei ole tume maalikunstnik selle klassikalises tähenduses: ta maalib teemasid, mida keegi ei taha päevavalgele tuua. (…) Ta käsitleb oma loomingus raskeid ja vastuolulisi küsimusi, nagu sõnavabadus, totalitaarsus, intiimsus ja paljastus. Nii Carstenseni valitud teemad kui ka tema stiil mõjuvad nii, et kontrolliasutusi, absolutistlikke süsteeme, jäikasid kategooriaid ja konventsionaalset mõtlemist seatakse lakkamatult kahtluse alla[xi].
Jannis Kounellis (1936–2017) kasutab sihilikult töötlemata ja algelisi materjale. See iseloomustab tema eneseleviitavat tööd „Composizione“ (1992). Kotiriie ja antratsiit katavad osaliselt fotot tema 1969. aasta installatsioonist Attico galeriis Roomas, kus ta kasutas 12 elavat hobust. See oli sümboolne verstapost Arte Povera liikumise ühe võtmetegelase karjääris.
Kounellise teose provokatiivset ja ekstsentrilist laadi võib näha ka sellistes figuratiivsetes töödes nagu Pat Andrea (sünd. 1942) „Black Magic“ (1981) ja Georg Baselitzi (sünd. 1938) „Man with ball – beach picture“ (1981). Andrea teoses on peene ja poleeritud joonega kujutatud stseeni hämaral, unenäolisel taustal. Kunstniku karjääri korduvad teemad on hirm, iha, võim, julmus ja erootika. Baselitzi pildil on seevastu temale iseloomulik vabade joonte ja pritsmetega tagurpidi kuju. 1969. aastal tegi Baselitz radikaalse pöörde ning otsustas maalida ja näidata oma objekte tagurpidi. Selline n-ö ümberpööratud maalimine annab tunnistust tema soovist järgida rangelt omaenda teed. Kunstniku iseseisvust oli juba tõestanud „Pandemonic Manifestos“ (1961–62), mille ta kirjutas koos Eugen Schönebeckiga[xii].
Selles jaotises esindatud kunstiaktivistide loomingu kesksed motiivid on väljendus- ja loomevabadus, mida me peame tänapäeval Euroopas tavapäraseks ja enesestmõistetavaks – kehalise ja suulise väljenduse vabadus, mõtte- ja sõnavabadus ning geograafilise liikumise vabadus.
Leander Kampfi ja Sam Alekksandra teos “Democratic Body” (2024) on videoetendus, kus Kampf esitab tantsu, samal ajal kui Alekksandra loeb luuletust. Tants põhineb formaalsetel parameetritel, mis on kokku lepitud demokraatlikult nõu pidades. (Veebipõhise) uuringuga määrasid vastajad kindlaks tantsu struktuuri, võttes aluseks teatavad kriteeriumid ja omadused (kõige enam kasutatud kehaosad, rütm, suund jne).
Citizens’ Garden Poetry Slam (2024) tõi kokku mitmeid Euroopa luuletajaid, kes jagasid oma tööd, väljendades vabalt oma mõtteid ja muljeid praegusest olukorrast ELis.
Bozhana Slavkova kaasahaarav installatsioon „Form of Freedom“ (2024) võtab kokku liikumisvabaduse kogu ELis. See on õrn ja sulgkerge metafoor praegusele võimalusele kogu Euroopas vabalt liikuda, mis veel mõni põlvkond tagasi oli paljude eurooplaste jaoks mõeldamatu.
[i] Euroopa Komisjon, Euroopa meediavabaduse määrus, kättesaadav aadressil: https://commission.europa.eu/strategy-and-policy/priorities-2019-2024/new-push-european-democracy/protecting-democracy/european-media-freedom-act_et.
[ii] Euroopa Parlament, „EP Academic Freedom Monitor 2023“, kättesaadav aadressil: https://www.europarl.europa.eu/thinktank/et/document/EPRS_STU(2024)757798;
Euroopa Parlament, „European Parliament Forum for Academic Freedom“, kättesaadav aadressil: https://www.europarl.europa.eu/stoa/et/ep-academic-freedom.
[iii] Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 13 – Kunsti ja teaduse vabadus: „Kunsti ja teadusuuringuid ei piirata. Akadeemilist vabadust austatakse“.
[iv] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. aasta määrus (EL) 2024/1083, millega luuakse siseturul meediateenuste ühine raamistik ja muudetakse direktiivi 2010/13/EL (Euroopa meediavabaduse määrus), ELT L, 2024/1083, 17.4.2024, ELI: https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2024/1083/oj?eliuri=eli%3Areg%3A2024%3A1083%3Aoj&locale=et; Euroopa Parlament, meediavabaduse ja survestatud ajakirjanike teemaline konverents, 10. aprill 2024.
[v] Euroopa Parlamendi 28. märtsi 2019. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse programm „Loov Euroopa“ (2021–2027) ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1295/2013, „Euroopa kultuurilise mitmekesisuse ja oma ühiste juurte tundmise edendamise aluseks on kunstiline väljendusvabadus, kunstnike ja kultuuritegelaste võimed ja pädevused, elujõuliste ja paindlike kultuuri- ja loomesektorite olemasolu nii avalikus kui ka erasfääris, nende loomingulisus ja uuenduslikkus ning võime toota ja levitada oma teoseid suurele ja mitmekesisele Euroopa publikule.“, ELT C 108, 26.3.2021, lk 934.
[vi] Blumberg, N. ja Yalzadeh, I., „A.R. Penck“, Encyclopaedia Brittanica, https://www.britannica.com/biography/A-R-Penck.
[vii] Mõlemad maalikunstnikud on esindatud ka Euroopa Parlamendi kunstikogus:
https://art-collection.europarl.europa.eu/et/collections/lokomotiven/ ja https://art-collection.europarl.europa.eu/et/collections/wahle/.
[viii] Talvacchia, B. L., „Politics Considered as a Category of Culture: The Anti-Fascist Corrente Group“, Art History, kd 8, nr 3, 1985, lk 336-355.
[ix] Fondazione Emilio e Annabianca Vedova, „Emilio Vedova: una biografia per immagini“, kättesaadav aadressil: https://www.fondazionevedova.org/emilio-vedova-una-biografia-immagini.
[x] Kunstiteost tutvustati soolonäitusel „Claus Carstensen: Maghreb Journal“, mis toimus 1989. aastal Galleri Spectas (Taani). Kuigi hankedokumendis on kirjas „El Arba“, peaks selle kataloogi kohaselt olema teose pealkiri „Ej Jemaa“, õli, 200 x 170 cm, 301288–150289.
[xi] Claus Carstensen, „What’s left (is republican paint) – Nine Sisters“ (näituste kataloog), ARoS Aarhus Kunstmuseum, 2015: „Lisaks kunstiga tegelemisele on Claus Carstensen kureerinud ka arvukalt näitusi, millest igaüks on lähtunud kunstiajaloos sageli tähelepanuta jäetud mõistete ja vormide vahelistest seostest. Need näitused lõhuvad kunstiajaloolisi klassifikatsioone ja kategooriaid ning loovad alternatiivseid narratiive. Nagu näitus „Becoming Animal“, käsitlevad need kontseptuaalset ja filosoofilist küsimust, kuid kujutavad endast ka formaalset ja morfoloogilist uuringut sarnasuste kohta, mis korduvad eri aegadel, viisidel ja stiilides“.
[xii] Berlinische Galerie, „Angry pamphlet: „Pandemonic Manifesto“ by Georg Baselitz and Eugen Schönebeck“, kättesaadav aadressil: https://berlinischegalerie.de/en/collection/specialised-fields/artists-archives/pandaemonisches-manifest/; The Morgan Library and Museum: „Baselitz kirjutas (need manifestid) 1961. ja 1962. aastal koos oma sõbra Eugen Schönebeckiga nende esimese näituse jaoks Käsitledes sugu, surma ja religiooni, räägib tekst Saksamaa sõjajärgsest korratusest ja segadusest. Selle jõulises keelekasutuses on tunda Samuel Becketti, Antonin Artaud’ ja Comte de Lautréamonti kirjutiste mõju. Hiljem kirjeldas Baselitz manifesti kui „lihtsat raevu ja pigem poolikuid mõtteid“. Neid jõhkraid ja vägivaldseid kirjeldusi peegeldades kujutavad tema selle perioodi joonistused moonutatud figuure ja keerdunud, vormitute kehade orgaanilist massi.“, kättesaadav aadressil: https://www.themorgan.org/drawings/item/444549.