1. Euroopa Liit. Euroopa ehitamise projekt. Demokraatia ja selle mängureeglid
Meie demokraatiast kantud kunstiteekond algab teostega, mis kujutavad optimistlikult ja entusiasmiga Euroopa projekti elluviimist.
Kunstiteosed
John VASSAR HOUSE: Parlamento Europeo, 1979 – On display in visitors’ area, Strasbourg
1980. aastate lõpus lõi, Françoise Schein rea reljeefseid tahvleid, mis meenutavad nüüdisaegsete suurlinnade arendusplaane või taristu- ja sideliinide kaarte (metroo- ja rongiliinid, põhimaanteed, lennuliinid). Tema Ideoglyphe Européen (1988) koosneb teede ja suundade risti-rästi labürindist, mis on asetatud tahtlikult roosteseks muudetud metallpinnale. Siuglevate teede võrgustikus sädelevad väikesed elektripirnid, mis tähistavad ELi pealinnade asukohti. Kogu ansamblit kroonib rida väikesi kellasid, mis osutavad ajavöönditele ja mis Scheini kavatsuse kohaselt peaksid kõik olema riikide üksteisevahelise mõistmise ja kokkuleppe märgina õigeks sätitud: “mettre des montres à l’heure = signe de l’entente, accord”.
1997. aastal, kui Euroopa Parlament kunstiteose omandas ja seda parlamendis esitleti, kirjeldas Schein oma tahvel-bareljeefi kui “abstraktset teost, mis käsitleb tegelikult Euroopa ehitamist. See näitab pidevas arengus ja hoogsas liikumises kontinenti ning teos valmis kaks aastat enne Berliini müüri langemist. Pärast Teist maailmasõda Euroopat põhjalikult raputavat sündmust ette kuulutava teose tegin pärast seda, kui olin elanud kümme aastat New Yorgis, ning see pikk eemalviibimise ja võõrastuse periood võimaldas mul kahtlemata tänu väljastpoolt vaatamisele aru saada ühtekuuluvusest, mis eksisteerib kõigi Euroopa riikide vahel, ühtekuuluvusest, mille tekitab üks rahvas – eurooplased”.
Schein käsitas Ideoglyphe’i ka esimesena suureformaadiliste teoste sarjas, mida ta oli teinud alates 1989. aastast. Kunstnik on teostanud eri Euroopa pealinnade metroojaamades ka rahvusvahelise linnakunsti projekti, mille aluseks oli sama põhimotiiv: võrgustik, mille eesmärk on väljendada tihedat seost teadmiste ja demokraatia vahel.
Ka skulptuur European Parliament (1979) on sümboolne objekt, mis kujutab Euroopa Parlamenti kui Euroopa parlamentaarse demokraatia mootorit ja edasiviijat. Selle autor John Vassar House, kujundas suure kompassi, astrolaabi või teadusliku navigatsioonivahendi sarnase objekti, mis kujutab sümboolselt spetsiifilist hetke Euroopa projekti ajaloos 1979. aastal:
“’Parlamento europeo’ nimeline teos tähistab 1979. aasta Euroopa Parlamendi valimisi ja hetke, mil mitmed Euroopa riigid hakkavad liiduga ühinema. Olemasolevad liikmesriigid moodustavad erikujuliste sakkidega tugeva rõnga. Uued liikmed on valmis ühinema tsentrifugaaljõuga”.
Lisaks andis skulptuuri välimus olulise viite pädevuste jaotusele Euroopa Ühenduses:“Väike lamineeritud rõngas, mis pöörleb ümber oma kolme vardaga telje – mis tähistavad nõukogu, komisjoni ja kohtusüsteemi – kujutab endast mitteseadusandlike funktsioonide mehhanismi”.
Need aluspõhimõtted on muudetud põnevaks pöörlevaks kompassi või kella sarnaseks mehhanismiks, mis oma telje suhtes dünaamilise kaldu asendiga tähistab 1979. aastal Euroopa Liitu moodustanud riikide ja peatset ühinemist ootavate riikide kooskõlastatud tegevuse kulgemist.
Olles loonud selle skulptuuri kui “mälestuseseme tohutult ajaloolisest hetkest, mil toimusid esimesed üldised Euroopa Parlamendi valimised”, andis Vassar veelgi vihjeid teose tähenduse kohta: “Rõnga sakilised elemendid tähistavad üheksat liikmesriiki, iga sakk on eri suurusega, olenevalt liikmesriigi häälte arvust. Elementide välispinnad väljendavad riikide individuaalsust, samas kui rõnga sisepind näitab nende koondumist nende ühte üksusesse – Euroopa Parlamenti. Kolm vastupäeva liikumist sisemisel rõngal tähistavad vastavalt Prantsusmaad – Saksamaad, Beneluxi – Itaaliat ja Taanit – Suurbritanniat – Iirimaad, vastavalt hiljutise Euroopa koostöö kronoloogiale. Kreeka ootab tasakaalukalt ringi sisenemist. Skulptuuri pjedestaal, mis sümboliseerib valijaskonda, koosneb mitmesugustest poliitikahoovustest, millele tugineb kogu parlamendi struktuur. Need hoovused koonduvad kineetiliseks jõuks, mis annab tõuke parlamendi tegevusele”.
Maal Hémicycle Strasbourg (1987), kujutab Euroopa Ühenduse seadusandlikku võimu. Näeme fragmenti Euroopa Parlamendi Strasbourgi istungisaalist täiskogu istungi ajal, mida juhatas 1987. aastal P. Daenkert. Maal on tõenäoliselt tehtud omaaegse foto järgi, mida John Goudie Lynch on tõlgendanud dokumentaalse ja tehnilise täpsusega.
Euroopa Parlamendi teise suure istungisaali lähedal Brüsselis kõrgub gravitatsioonijõudu trotsides Belgia skulptori Olivier Strebelle’i monumentaalne Confluences (1989), mis on tema üks tehniliselt hiilgavamaid teoseid. Kunstnik püstitas Spaaki hoone aatriumisse imposantse teraspuu – tugeva tüve, mille ümber põimuvad, sirutuvad ja õõtsuvad arvukatest terastorukestest harud. See vaba ja orgaaniline struktuur sümboliseerib, nagu tema nimest nähtub, kokkupuuteid ja kohtumisi, vendlust ja head üksteisemõistmist – asjaolu, et Euroopa rahvad peavad üleval hoidma omavahelist suhtlust ja ühiseid ettevõtmisi.