4. Demokraatiat ähvardavad riskid ja ohud
Polariseerunud konfliktid, kogukondade vahelised erimeelsused, hirm tuleviku ees ning liigne järelevalve ja kontroll inimeste üle on teemad ja mured, mida käsitletakse mitmes kriisiolukordi ja rahulolematust kajastavas kunstiteoses, mis ergutavad meid võtma nendel kujutatud tegelikkuse suhtes teadlikku seisukohta.
Willie Doherty on teinud foto linnamaastikust, oma kodulinna Derry inimtühjast uduloori mähkunud tänavast. Elanikke pole näha, nad on kas lahkunud või oma kodudes, lukustatud ukse taga. Väljajätmist kasutades tabab fotograaf olukorda, mida iseloomustavad varjatud vägivald ja pinged, ning märgistab selle sõnaga Enduring mis tähistab vastupidavust, elujõulisust, terviklikkust.
Kunstiteosed
TWO/FOUR/TWO (Art Group Created In 1996) Costas Mantzalos (*1963) & Constantinos Kounnis (*1973): Believe In Me, 2005 – On display in Parlamentarium, Brussels
Doherty kasutab seega seost sõna ja kujutise vahel, mida 20. sajandil tegid juba dadaistid, sürrealistid ja hiljem kontseptuaalkunstnikud. Ta kasutab seda semantilist ressurssi, et osutada ajaloolisele, poliitilisele ja sotsiaalsele konfliktile Põhja-Iirimaal, ning viitab sõnumitele ja grafitile, mida vastasseisu mõlemad pooled on Derry müüridele jätnud.
Need on lakoonilised ja esmapilgul mõistatuslikud sõnumid, näiteks nagu see, mis on kirjutatud diptühhile: Many have eyes but cannot see (1992). Sõnad vasakul ja paremal tahvlil, „Blind spot“ ja „Vanishing Point“ viitavad võib-olla nö pimealadele, kuhu järelevalve silm, olgu kaamerate või patrullide kaudu, ei ulatu.
Silma, mis võib näha ja tahtmatult kontrollida teatavaid territooriumi ja ühiskonnaelu valdkondi, on kujutatud häiriva ikonograafiaelemendina duo TwoFourTwo teoses Believe in me (2005), kus suur inimsilmalaug paistab vanglatrelle meenutava metallvõre tagant.
Spetsiifilisele ajaloolisele ja sotsiaalsele kontekstile tuginedes on Doherty loonud pildi „Enduring“, mille tähenduse, kui selle geograafilist ja poliitilist tausta eirata, saaks üldiselt ekstrapoleerida mis tahes muudele kohtadele ja olukordadele, kus kodanikuühiskond avaldab ähvardava ohu suhtes vaikivat, kuid murdumatut vastupanu. Lisaks on Doherty teoses olemas tahe hoida elus mälestust konfliktini viinud sündmustest. Neid võib võtta hoiatusena, mis osutab vajadusele suurendada ühiskondade kodanikupädevust ja loomevõimet, et lahendada probleeme rahumeelselt, edendada koostööd ja hoiduda äärmuslikest vägivallaolukordadest, mida kujutab James Hanley teos The Convert (1992).
Kui riik muudetakse hirmuaparaadiks, mis ei teeni kodanikke, vaid kasutab neid ja tungib nende eraellu, muutub ta otsekui müütiliseks koletiseks Leviataniks. Sellist koletist võib näha ookeanist tõusmas Andrey Daniel apokalüptilisel, Bruegelile pühendatud triptühhonil: Trilogy: The Elusive Meaning of Cause and Effect: To Bruegel, The Mating Season of the Leviathans, The Death of Worker X (2009).
Daniel viitab tõenäoliselt Thomas Hobbes’i teosele „Leviathan“ (1651) ning avaldab ühtlasi austust 16. sajandi maalikunstnikule Pieter Bruegelile. Täpsemalt peab ta silmas Bruegeli meistriteost „Dulle Griet“ (ca 1564). Maal kuulub Antwerpeni muuseumi Museum Mayer van den Berghi kollektsiooni ning see kujutab flaami folkloorist tuntud tegelast Dulle Griet vaatamas põrgu suhu, mis on võtnud Leviatani näo kuju.
Nii nagu Bruegeli maale võis 16. sajandil võtta rahvakultuuri visuaalsete dokumentidena, on Danieli triptühhoni tegelased tavalised inimesed 21. sajandist: vasakul paneelil näeme turiste, paremal ehitajaid. Neid tabab järsku kosmiline kataklüsm, mis kogu elu segi paiskab.
Bulgaarias leidis Daniel tunnustust kui „kunstnik, kogukonnajuht, kolleeg ja mentor ning temast sai üks Bulgaaria kunsti juhtfiguure ning 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse Bulgaaria maalikunsti edasiviijaid.“ Nagu üks kunstniku loomingu parimaid tundjaid on öelnud, uskus ja väitis Daniel, et kunstnikud peaksid tähendust sünteesima: „Ja kui me ei õpi tähendust leidma, sünteesima tähendust enda ja teiste jaoks, väga suurte inimrühmade jaoks, siis on meie eksistents pigem teatavat sorti vegeteerimine”.
Muid ohte ja katastroofe – terrorism, sõda, vandalism jne –, mis ohustavad ka demokraatiat ja vabadust, on humoorikalt kujutanud Flo Kasearu joonistuste sarjas Fears of a Museum Director (2014). Näiliselt koomilistel stseenidel on sügavam tähendus: nad väljendavad ajakirjanduslikele karikatuuridele omast lähenemisviisi kasutades hirmu ebakindla tuleviku ees, näidates äärmuslikke ja katastroofilisi olukordi, millesse võib sattuda mis tahes avalik-õiguslik või eraõiguslik institutsioon.
Kriitikameeleta mõtlemise ja võõrandumise tagajärje annab väga ilmekalt edasi Yannis Gaitis oma allegoorilisel õlimaalil The Parade (1983). See kujutab ajupestud homogeenset inimmerd, kus ühetaolised inimesed on muutunud kattuvates ridades seisvaks silmapiirini ulatuvaks võõrandunud karjaks. Gaitis annab sellele rangetes ridades inimmassile ka veidi humoorika noodi, mis aitab meil lämmatava ühetaolisusega ühiskondliku süsteemi kujutist paremini seedida.
Dan Wolgers tekitab ebakindlust oma teosega End of the public road (1995), kus vaataja tunneb end ära sõidukijuhis, kelle auto peegeldub tee ääres seisval oleval sinisel metallmärgil. Kui tõlgendame avalikku teed tsivilisatsiooni ja õigusriigi põhimõtte metafoorina, siis saab Wolgersi fotot pidada mitmeti mõistetavaks hoiatuseks kõige selle kohta, mis jääb väljapoole ala, kus valitseb õiguskindluse põhimõte.