Françoise Schein sündis 1953. aastal Brüsselis. Ta õppis Brüsseli La Cambre’i kunstikoolis arhitektuuri ja Columbia Ülikoolis linnakujundust ning jäi seejärel rohkem kui kümnendiks New Yorki. USAs viibides jätkas ta kunstiõpinguid New Yorgi Ülikoolis Robert Morrise juures. Paralleelselt oma arvukate rahvusvaheliste projektidega õpetab Schein Caeni kunsti- ja meediakoolis ESAM.
Scheini kunst käsitleb kommunikatsiooni selle põhitasandil. Keerulistest transpordivõrkudest läbi põimitud suurlinnade mõjul köidavad kunstnikku kaardid, teekonnad ja ühistranspordi tõhus ikonograafia. Transpordisüsteemi ja sellega seotud kaartide kaudu on võimalik tutvuda linna ja selle asukatega ning kogeda kohti ja üksikisikuid ühendavaid sotsiaalseid põhikudesid. Need inimliku tähenduse kihistused on Scheini kunsti iseloomustanud algusest peale. Tema teoseid täidavad siksakilised, üksteisega kattuvad liikumised punktist A (lähtekoht) punkti B (sihtkoht), sümboliseerides võimatuid teekondi mööda olematuid marsruute.
Tema sõnumi tuumaks on lahkus, ilu ja headus ning vajadus ühendada inimesi põhiõiguste taaskinnitamise kaudu. Seetõttu asutas ta 1997. aastal ametlikult vabaühenduse Association Inscrire, mis tegeleb kodanikukontseptsiooni ja inimõiguste propageerimisega uuenduslike osaluspõhiste kunstiteoste kaudu. Scheini meetod on olemuselt pedagoogiline ja oma ideedele pühendudes on ta korraldanud kunstilisi aktsioone Brasiilias, Belgias, Prantsusmaal, Iisraelis, Palestiinas, Saksamaal, Inglismaal, Portugalis, Hispaanias, Uruguays ja Haitil, et, nagu ta ise ütleb, „jäädvustada inimõigused kooliseintele ja linnamüüridele“.
Ka kunstnikku visuaalselt inspireerinud ühistransport on tema loovusest osa saanud. Paljudes Euroopa ja maailma metroojaamades võib näha Scheini teoseid, mis käsitlevad mitmesuguseid üldinimlikke teemasid: Pariisi Concorde’i metroojaam (1989–90) – Prantsuse revolutsioon; Brüsseli St Gilles’ metroojaam (1992) – inimõigused ja Euroopa piirid; Lissaboni Parque’i metroojaam (1994) – inimõigused ja Portugali ajaloolised maadeavastused; Iisraeli Haifa linna juudi-araabia kultuurikeskuse fassaad (1993) – rahuteema; Stockholmi Universiteteti metroojaam (1998) – inimõigused ja ülemaailmsed keskkonnaküsimused; Berliini Westhafeni metroojaam (2000) – inimõigused ja ränne; Bremeni Rhododendron-Park (2001) – „Inimõiguste aed“; Rio de Janeiro Siqueira Campose metroojaam (2003) – inimõigused, orjandus ja rassism. Palestiinas Ramallahi linnateatri fassaadil võib näha Scheini tööd „A City as a tree for Human Rights“ (2009). 2017. aastal viis ta Sao Paulos Luzi metroojaamas lõpule projekti, mis käsitleb inimõigusi Brasiilia ajaloo kontekstis. 2016. aastal loodi Brüsselis Scheini algatusel ja kohalike elanike osavõtul avalik kunstiteos „Le Grand BanKet“.
Scheini hiljutiste soolonäituste seas on järgmised: „À table citoyens !“, Forum des Halles, Louvain-la-Neuve, Belgia (2017); „What about God?“, Galerie V Contemporary, Pariis, Prantsusmaa (2016); „Le Grand BanKet“, kaasaegse kunsti keskus La Centrale, Brüssel, Belgia (2016); „Françoise Schein, artista dos direitos humanos“, MAB FAAP – Museu de Arte Brasileira (2015), Brasileiro – Fundação Armando Alvaraes Penteado, Sao Paulo, Brasiilia (2015); „Pariis/Rio de Janeiro, de la Concorde aux favelas“, Galerie V Contemporary, Pariis, Prantsusmaa (2014); „Françoise Schein, artiste des droits humains“, Centre International pour la Ville, l’Architecture et le Paysage, Brüssel, Belgia (2014); „Françoise Schein, le Laboratoire“, Galerie Artitude, Brüssel, Belgia (2014); „De l’empreinte au partage“, Salle Allende, Université Libre de Bruxelles, Brüssel, Belgia (2011); „De parque para o mundo“, Museu Nacional do Azulejo, Lissabon, Portugal (2007); „Movimentos de vida“, Galerie Ratton, Lissabon, Portugal (2007); „Le chemin des droits“, Françoise Scheini näitus koos ühinguga Inscrire, Institut Franco Portugais de Lisbonne, Lissabon, Portugal (2007).
