5. Massimeedia ja demokraatia
Olaf Metzeli ja Antoni Clavé teoste keskmes on eelkõige võimu, meedia ja üldsuse vahelised suhted. Metzeli eksplitsiitsem ja provokatiivsem teos on muutnud ajakirjandusuudised teatavaks ülekullatud iidoliks.
Kunstiteosed
Võim teavitada üldsust, aga ka moonutada üldsuse arusaama ja arvamust igapäevasündmustest on Olaf Metzel kunstis korduv teema. Suurpaneel Il Messagero, mercoledì 12. October 1988 (1989), koosneb pealkirjas nimetatud kuupäeval välja antud Itaalia ajalehe metallist trükimaatriksitest. Maatriksitesse graveeritud sensatsioonilised sündmused – inimröövid, terroriaktid, tragöödiad – on muutunud tänapäeva lugejate jaoks reljeefse kunstiteose keeruka pragunenud pinna tõttu peaaegu loetamatuks.
Antoni Clavé teos maalib pildi ajakirjandusuudiste väärtusest ja nende levikust linnaruumis. New York II (1989) viitab kultuuri levikule, selle kasutustsüklile, kiirele kulumisele ja uuega asendamisele. Pop-poeetika ja kollaaži kasutamine – pinnale kantud ajalehed ja ajakirjad – läheb kokku Ameerika Robert Rauschenbergi kunstiloominguga 1960. aastatel: kujutised on omavahel palimpsestina läbi põimunud ja neid on siia-sinna hooletult tõmmatud erksa värviga teravdatud.
Ajalehtedes ilmunud uudistele viitamine tekstide ja fotode abil on aluseks ka teosele Wall (2008), milles multimeediakunstnik Anna Baumgart toob esile Euroopa ajaloo konkreetsele ajahetkele iseloomuliku raske ja traagilise tegelikust elust võetud olukorra.
Ühe skulptuuri jalale suurtähtedega kirjutatud kiri „Reuters Forum“ – uudisteagentuur – viitab skulptuuri ikonograafilisele päritolule. Visuaalseks võrdlusmaterjaliks ongi pressifoto, millel on jäädvustatud rühm Berliini elanikke, kes põgenevad pärast evakueerumist oma kodust 1961. aasta augustis. Foto tegemise päeval oli üha raskem linna kaheks lõiganud müürist teisele poole pääseda ja see muutus surmavaks barjääriks, mis sümboliseeris järgmistel aastakümnetel nõukogude bloki ja lääne vahelist sügavat ideoloogilist lõhet. Kuni 1989. aastani, mil müür lammutati. Fotod selle ajaloolise hetke jäädvustusega on Frank Thiel sarja Berlin (1990) aluseks.
Baumgart viitab oma skulptuuride fotoajakirjanduslikule päritolule, jagades iga inimese kaheks selgeks pooleks: hallikad toonid esiküljel ja puhas valge tagaküljel. See värvieristus peegeldab rühma kahemõõtmelist päritolu ja selle ülekandmist fotolt kolmemõõtmelisse ruumi.
Kuigi skulptuurid on palju abstraktsemad kui originaalfoto ega näita üksikasjalikult inimeste nägu, muudab Baumgart inimkujud silmatorkavalt realistlikuks nende kantavate esemete, sealhulgas karpide ja kottide tekstuuri üksikasjaliku imiteerimisega. Fotol Berliini kodanike asenditest ja žestidest peegelduv kiireloomulisuse ja hirmu tunne on vaigust inimkujudes pehmendunud. Seda materjali on laialdaselt kasutanud ka teised silmapaistvad kaasaegsed skulptorid, nagu Juan Muñoz või Keith Edmier.