Yannis Gaitis sündis 1923. aastal Ateenas. Juba väga varases eas kunsti vastu huvi tundnud noormees käis aastatel 1942–1948 Ateena kunstikõrgkoolis, kuigi Teise maailmasõja tingimustes ei olnud perekonnal seda lihte võimaldada. Vaatamata sellele, et hinnad olid tol ajal laes, ei olnud Gaitisel kunagi värvidest ega pintslitest puudus. Kahjuks ei toetanud akadeemiline keskkond loomingulisust sel määral, nagu noor maalikunstnik oli lootnud. See aga ei vähendanud tema kirglikkust ning ta käis avatud stuudiotes, kus sai väljendada oma loovust vabalt ja metsikult.
Gaitise esimene näitus korraldati 1944. aastal suure saladuskatte all ja riske võttes tema kodus, Saksa okupantide silma alt eemal. Öö varjus käisid Gaitis ja tema kommunistidest seltsimehed Ateena müüre antifašistliku propagandaga katmas. Vabanemisele Saksa rõhujate alt järgnes kahjuks peagi Kreeka kodusõda ja selle piirangud. Nagu enamik intellektuaale, oli ka Gaitis sunnitud vaikima. Ta peatas küll oma tööde näitamise, kuid ei loobunud maalimisest ja uute väljendusviiside otsimisest. Kunstniku kodust sai salajane kohtumispaik luuletajate, kirjanike, kunstnike ja teiste jaoks, et arutada kunsti selle kõige kaasaegsemates vormides.
Riskist teadlikuna esitles Gaitis 1947. aastal oma uusi teoseid, mida mõjutasid 20. sajandi moodsa kunsti põhiliikumised, nagu kubism, sürrealism ja dadaism. Kriitikud mõistsid kiiresti tema töö hukka, sundides maalikunstnikku jätkama oma tegevust salaja. Kui Gaitist taheti armeesse võtta, teeskles ta psühhiaatrilisi probleeme, et värbamisest pääseda. Sellele vaatamata jäi ta valvsa jälgimise alla ning mängis aastaid võimudega kassi ja hiirt.
Kodusõjajärgsel ajastul suhtuti moodsatesse kunstnikesse ja nende järgijatesse avatult. Kreekas sai ametlikult näha Picasso, Braque’i ja Chagali loomingut. Saanud motivatsiooni ja inspiratsiooni, liitus Gaitis Akrei rühmitusega, mis võttis radikaalselt omaks uudsed väljendusvormid ja lükkas tagasi figuratiivse kunsti. Ebakindla Kreeka jaoks, kes alles haavadest paranes, oli rühmituse väljenduskeel paraku liiga äärmuslik.
Kuna Kreekas ei paistnud ühtegi pakkumist, kolis Gaitis koos abikaasaga 1954. aastal Pariisi. Kultuurišokk oli suur, kuid tuli kasuks. Kunstnik tunnistas kirjavahetuses sugulastega, et kui Kreekas oli ta 50 aastat ajast ees, siis Pariisis on tema kunst 50 aastat ajast maha jäänud. Elu Pariisis oli kasin, kuid produktiivne: Gaitis ei teinud muud kui vaid sõi, magas ja maalis. Lõpuks avanesid talle võimalused osaleda näitustel Pariisis, Reimsis, Londonis, Saksamaal, Itaalias ja Brasiilias. Ta haaras kinni erinevatest rühmadest ja liikumistest, kasutades kõiki võimalusi jagada oma kirge ja õppida kolleegidelt.
1960. aastatel toimus ootamatu areng. Radikaalne abstraktsionist Gaitis pöördus tagasi figuratiivse kunsti juurde ja sündis tema isikupärane karakter, mis määratles kogu tema edaspidise loomingu. Yannis Gaitise rahvusvahelise tuntuse tagas peamiselt tema kaubamärk „anthropakia“, mida kunstnik viimistles 1970. aastatel. Lõpuks tervitas ka Kreeka oma kadunud poega, tunnustades Gaitist küll hiljem kui ülejäänud maailm. Mõnda aega liikus Gaitis Ateena ja Pariisi vahel, kuid asus 1974. aastal taas alaliselt elama oma kodulinna. Nüüdseks tuntud ja tunnustatud kunstniku näituste tähtsus kasvas ja neid korraldati üha arvukamalt nii Kreekas kui ka mujal maailmas, sealhulgas Brüsselis, Roomas ja New Yorgis.
Kibemagusa tunnustusena korraldas Ateena 1984. aastal Gaitise tööde retrospektiivnäituse. Kuigi kunstniku tervis oli läbi – ta oli sama kirglik suitsetaja kui kunstnik – jõudis ta näituse avamise ära oodata ja suri mõni päev hiljem. Gaitise suhted oma riigiga olid küll aastate vältel keerulised, kuid talle korraldati riiklik matus.
