Dan Wolgers sündis 1955. aastal Stockholmis. Ta õppis Stockholmis kunstiinstituudis Kungliga Konsthögskolan (1980–1985) ja kunstikoolis Grundskolan för konstnärlig utbildning (1978–1979) ning Lidingö koolis Nyckelviksskolan (1977–1978). Hiljem jagas ta oma teadmisi Rootsi kunstnike noorema põlvkonnaga, õpetades Stockholmis Rootsi kuninglikus kunstiakadeemias Kungliga Akademien för de fria konsterna (1995–1998) ning kunstiülikoolis Konstfack, the University College of Arts, Crafts and Design (1993–1995).
Wolgers on Rootsi kaasaegses kontseptuaalkunstis kurikuulus isik. Kuigi väga tuntud, ei meeldi ta paljudele, kes leiavad, et ta kehastab kaasaegse kunstimaailma elitistlikke liialdusi. Kunstnik on aga sellist imagot teadlikult kujundanud.
1991. aastal tellis ta reklaamiagentuurilt enda nimel näituse, kuid ei tutvunud nende pakkumisega mitte üheski aspektis ja avastas näitust alles koos külastajatega. 1992. aastal läks Wolgers veelgi kaugemale, kui temalt telliti Rootsi telefoniraamatu uus kujundus. Nimelt oli uues köites üksainus nimi ja number – tema enda oma. Selle peale sai ta muidugi palju vihaseid kõnesid. Viimane vahejuhtum leidis aset mõni kuu hiljem, kui ta oli kutsutud osalema rühmanäitusel. Selle asemel, et tulla välja oma töödega, varastas ta mõned teosed näituselt, samuti varastas ta sealt mõned esemed (näiteks pingid) ja müüs need Stockholmi oksjonimajale. Wolgersi ainus panus sellel näitusel oli tema nimesilt. Toimus absurdne kohtuprotsess ja ta mõisteti väärteo eest süüdi. Kohtuotsuse, mis oli avamata ümbrikus, müüs kunstnik Norra kollektsionäärile.
Kuigi kõik ei mõista sellist väidetavalt ainulaadset huumorit, on see Wolgersi tegevuse kaubamärk ning on aidanud tal tänapäeva kunstiskeenel oma nišši leida. Wolgers peab kunsti vähem toodanguks, rohkem sotsiaalseks ja mehaaniliseks vahendiks. Võib-olla sellest tulenes ka tema hilisem huvi masinapõhiste tööde vastu, mis arendas edasi mõtisklusi tootlikkuse ja oodatavate tulemuste üle, mida kunstnik on kogu oma karjääri jooksul püüdnud õõnestada. Nii masinas kui ka kunstis on Wolgers otsustanud olla mutrike.
Varasemaid näitusi (1980. aastad): Galerie Aronowitsch, Stockholm; Anders Tornberg Gallery, Lund; Galleri Lars Bohman, Stockholm; Galleri Riis, Oslo, Norra ja Stockholm; Arnstedt & Kullgren, Östra Karup; Galleri Magnus Karlsson, Stockholm; Bohman-Knäpper, Stockholm.
Tema viimaste aastate isikunäitustest võib välja tuua järgmised: „A–O/Nattfiskare“, Bohman-Knäpper, Stockholm (2017); „Ej funktionstestad“, (koos Jockum Nordströmiga), Karlskrona konsthall (2016); „Egentligheter“ (koos Lena Anderssoniga), Spritmuseum, Stockholm (2016); „En verklighet (drömd“), Market Art Fair, Liljevalchs, Stockholm (2015); „I olivlunden/In the Olive Grove“, Galleri Magnus Karlsson, Stockholm (2014); „En metautställning“, Galleri Magnus Karlsson, Stockholm (2013); „En annan sorts sammanfattning“, Ateljén, Konstakademien, Stockholm (2013); „De Profundis“, Galleri Riis, Stockholm (2013); „Det stängda paradisets portar“, Galleri Riis, Stockholm ja Oslo (2011); Varbergs konsthall, Varberg (2010); Galerie Aronowitsch, Stockholm (2010); Krognoshuset, Lund (2010); Sturehof, Stockholm (2010).
Wolgersil on olnud kaks suurt retrospektiivnäitust, mõlemad Stockholmis: üks Liljevalchsi kunstihoones (2001) ja teine Spritmuseumis (2016).
Wolgers elab ja töötab Stockholmis.
