Jannis Kounellis sündis 1936. aastal Kreekas Pireuses. Kreeka mereinseneri poeg Kounellis säras kõige eredamalt väljaspool oma kodumaad. Pärast lühikest aega kestnud õpinguid Ateena kunstikoolis suundus ta 20-aastasena Rooma, kus õppis San Luca riiklikus kunstiakadeemias, kus tema juhendajaks oli Toti Scialoja, kellelt ta omandas teadmised ekspressionismi ja abstraktse informalismi kohta, mis jäid talle ka edaspidi stiililiselt lähedaseks.
1960. aastal toimus Kounellise esimene soolonäitus Roomas Galleria La Tartarugas. Juba siis oli märgata nihet koolis omandatud teadmiste ja stiili vahel, mille kunstnik edaspidi omaks võttis. Heledale taustale paigutatud tüpograafiliste märkide kaudu kerkis esile tungiv kommunikatsioonivajadus ja kollektiivsustunne.
Võib-olla selgitab see, miks võttis Kounellis 1967. aasta paiku omaks Arte Povera põhimõtted. Lähenemine oli vastastikune ning samal aastal kutsus Germano Celant ta Genova La Bertesca galeriisse liikumise avanäitusele. Kounellise geniaalne mineraalsete materjalide kasutamine, mis viitab tugevale vaimsele sidemele loodusega, lähtub tema hellenistlikust taustast ja kasvatusest. Iga järgmise näitusega muutusid tema installatsioonid tihedamaks ning täitusid kunstiteoste, geomeetriliste kujundite, materjalide ja isegi elusate loomadega. Tihti kasutas ta oma töödes hobuseid. Püüdes teha vaatajat elava ja hingava kunstiteose osaliseks, jõudis Kounellis välja etenduskunstini.
Kuid see vaimustus ei kestnud kaua. Kui Arte Povera uuenduslikkuse piirid 1970. aastatel valusalt selgeks said, ilmusid Kounellise töödesse liikumatud kivirahnud ja suletud uksed. Tema installatsioonides võttis üha enam maad hämarus. Elusolendid asendusid topiste ja lihunikukirve alt tulnud lihatükkidega. See suund tipnes 1989. aastal Barcelonas, mil kunstnik eksponeeris galeriiseintel äsjatapetud lehma.
Pettumusse ja nihilistlikesse kujutelmadesse takerdunud kunstnik kutsus vaatajat kummaliste olenditega asustatud labürintidesse, kus aeg-ajalt taas vilksatab ka poeetilisemaid ja optimistlikumaid noote.
Kounellise oluliste näituste hulgas võib esile tuua järgmisi: Saint-Étienne’i moodsa ja kaasaegse kunsti muuseum ja Galerie Lelong, Pariis (2014); Museum Kurhaus, Kleve, Saksamaa (2012); „Klein – Kounellis – Feu/contre-feu“, Galerie Lelong, Pariis (2011); Marcelino Botíni fond, Hispaania (2010); HEART, Herning Museum of Contemporary Art, Taani (2009); Domaine de Chaumont-sur-Loire (2009); Matadero Madrid (2009); Arnaldo Pomodoro sihtasutus, Milano (2007); Hôtel des Arts, Toulon (2005); Ateena riiklik kaasaegse kunsti muuseum (2003); Ars Aevi foorum, Sarajevo, Bosnia ja Hertsegoviina (2003) ja UNESCO peahoone, Pariis (2002).
Kounellis suri 2017. aastal.
