Georg Baselitz, sünninimega Hans-Georg Kern sündis 1938. aastal Deutschbaselitzis. See piirkond kuulus pärast Teist Maailmasõda Saksamaa Demokraatlikusse Vabariiki. Baselitzi lapsepõlves elas tema perekond koolimajas, kus tema isa õpetas. Kunstniku enda akadeemiline haridustee oli konarlik. 1955. aastal püüdis ta edutult saada sisse Dresdeni kunstiülikooli Hochschule für Bildende Künste. Järgmisel aastal sooritas ta Tharandti metsanduskooli sisseastumiseksami, kuid ei asunud seal õppima, vaid otsustas läbida kursused Ida-Berliinis (Berlin-Weißensee) kunstiakadeemias Hochschule für Bildende und Angewandte Kunst, õppides Behrens-Hangeleri ja Womacka käe all. Paraku heideti ta mõni kuu hiljem „sotsiaalpoliitilise ebaküpsuse“ tõttu koolist välja. 1957. aastal asus Baselitz õppima Lääne-Berliini kunstiakadeemias West-Berliner Hochschule der bildenden Künste. Siin puutus ta kokku kaasaegse kunsti mõjukate esindajatega, nagu Vasiliy Kandinsky ja Kazimir Malevitš ning sõlmis lähedasi suhteid teiste kunstnikega, nagu noor maalikunstnik Eugen Schönebeck ja tulevane fotograafi Benjamin Katz. Saanud Saksamaa pealinna läänepoolelt julgustust ja inspiratsiooni, asus Baselitz 1958. aastal sinna elama. Paar aastat hiljem kohtus ta oma tulevase abikaasa Elke Kretzschmariga ning tutvus MoMA rändnäitusel „New Yorgist Berliini“ Jackson Pollocki, Willem de Kooningi ja Philip Gustoni töödega. 1961. aastal võttis ta uueks nimeks (ja identiteediks) Baselitz, et avaldada austust oma kodulinnale.
1963. aastal toimus galeriis Werner & Katz Baselitzi esimene isikunäitus. See lõi pretsedendi, millest sai Baselitzi karjääri ja suhtlusviisi sünonüüm: skandaal. Nimelt tekitasid skandaali kaks eksponeeritud kunstiteost, millest üks kujutas meesakti ja teine noort poissi masturbeerimas. Kohalikud ametiasutused konfiskeerisid mõlemad kiiresti. Pärast seda vahejuhtumit pühendus kunstnik tõsisemalt graveerimisele. Seda ajutist huvi mõjutas suurel määral tema viibimine Firenzes Villa Romanas.
1969. aasta oli Baselitzi kunstitegevuses oluline pöördepunkt. Ta hakkas maalima tagurpidi. Selline töö on näiteks „Der Wald auf dem Kopf“ („Pea peal olev mets“). Selleks sai ta inspiratsiooni, vaadates Louis-Ferdinand von Rayski maali „Wermsdorfer Wald“ tagurpidi. Batzi põhjendus sellise maalimisviisi kasutamiseks oli metoodiline ja läbinägelik: see võimaldas kunstnikul katsetada figuuri ja abstraktsiooni piire, seades tehnika ja formaalse aspekti sisust tähtsamaks. Neid sisuta tagurpidimaale näidati 1970. aastal Kölnis toimunud näitusel.
Selline visuaalne keel koos kunstniku viljaka toodangu ja nähtavusega meedias pakkus mitmeid võimalusi näitusteks, sealhulgas tagasivaatenäitusteks: 1974 – tagasivaatenäitus ofortidest; 1976 – Kunsthalle Bernis ja Kölnis ning Müncheni Staatsgalerie moderner Kunst; 1984 – Basel, Staatsgalerie moderner Kunst; 1996 – Musée d’Art Moderne de la Ville de Paris; 2006 – Louisiana Museum, Humlebæk, Taani; 2007 – Royal Academy of Arts, London; 2013–2014 – Musée d’Art Moderne de la Ville de Paris.
Selle aja jooksul arendas Baselitz oma kunstiannet, kuid sai ka provokaatori maine ja õppis skandaali ära kasutama. 1980. aastal esitles ta Veneetsia biennaalil tööd „Model for a Sculpture“. Skulptuur kujutab istuvat inimest, kelle käsi on natside tervituse moodi välja sirutatud. Kunstnik lükkas need väited peagi ümber. Järgnesid arvukad arutelud, ning kriitikud on tänini eriarvamusel. 2013. aastal pälvis tähelepanu Baselitzi väide, et naised on kehvad kunstnikud, kuna neil puudub kunsti loomiseks vajalik sisemine (mehelik) brutaalsus. Jällegi lükkas kunstnik kõik misogüüniasüüdistused tagasi, olles end samal ajal oskuslikult tähelepanu keskpunkti seadnud.
