Pat Andrea sündis 1942. aastal Haagis. Raamatukujundaja Metti Naezeri ja maalikunstnik Kees Andrea pojana kasvas ta loomingulisust soodustavas keskkonnas, mis võimaldas tema andel juba varakult esile tulla. Esimese kunstiauhinna sai ta 1948. aastal, kui oli alles kuueaastane. Loomulikust kunstiandest hoolimata kavatses Andrea esialgu meditsiini õppida. Innustav külaskäik Haagi kuninglikku kunstiakadeemiasse veenis teda siiski kunsti kasuks otsustama. 1960. aastal asus ta selles koolis õppima ning tema juhendajateks said meistrid nagu Westerink, Walter Nobbe ja Peter Blokhuis.
1967. aastal, kaks aastat pärast kunstiakadeemia lõpetamist, sai noor kunstnik Jacob Marise joonistusauhinna. Aasta hiljem eksponeeris ta oma töid kodulinna Haagi Gemeentemuseumis (praegune Kunstmuseum). Selle näituse ajal kohtus Andrea Belgia kunstikriitiku Pierre Sterckxiga, kellest sai tema tööde tutvustaja Madalmaades.
1970. aastaid märkisid koostööprojektid, eelkõige rühmituse ABN asutamine koos Walter Nobbe ja Peter Blokhuisiga. Tänu Prantsusmaa kunstikriitiku Jean Clairi avatud kutsele sai Andrea 1976. aastal esmakordselt võimaluse näidata oma töid Pariisis, Jean Briance’i galeriis. Järgnes veel arvukalt näitusi Prantsusmaa pealinnas ning 1979. aastal kolis kunstnik Pariisi elama. Järgmisel kümnendil tegeles Andrea peamiselt kultuuri-, kirjandus- ja kunstiajakirjade illustreerimisega. Clair kutsus teda veel kord osalema oma kureeritud näitusel, kus tema töid tutvustati kõrvuti Jim Dine’i, David Hockney, Kitaj, Raymond Masoni ja Olivier O. Olivier’ga. Sellest sai alguse 20. sajandi teise poole uus kunstivool – nn uus subjektiivsus, la nouvelle subjectivité. Sellel näitusel saadud tähelepanu võimaldas Andreal maailmas ringi reisida, et oma kunsti tutvustada ja osaleda kunstimaailma tähtsamatel üritustel.
Rahvusvahelisest tunnustusest ergutatult alustas meisterjoonistaja õpetajakarjääri. Sõber Pierre Sterckxi kutsel korraldas ta joonistusseminari Brüsseli kunstikoolis l’Ecole de recherche graphique ja asus ühtlasi Belgiasse elama. Samasuguse seminari pidas Andrea 1984. aastal ka Pariisi kunstikõrgkoolis l’Ecole nationale supérieure des Beaux-Arts.
Andrea teoseid täidavad korduvad figuurid ja teemad. Kõigis töödes on tajutav omamoodi kaine erotism, mis on justnagu alateadlikult lõuendeisse imbunud. Seks, vägivald, surm, maagia ja sürrealism põimuvad suletud, ülimalt arhitektoonilistes pildiruumides, mida asustavad ebakindlad, hirmunud figuurid, kellega sageli seltsivad koerataolised olevused.
