Emilio Vedova sündis 1919. aastal Veneetsias. Käsitöölise pere pojana oli ta alguses vabrikutööline, seejärel õpipoiss fotoateljees ja ruumikujundaja-dekoraatori töökojas. Kunstnikuna oli Vedova iseõppija, kes juba 1930. aastatel maali alal innukalt kätt harjutas. Tema tolleaegsetel visanditel, mis on enamasti reisimuljete jäädvustused, hakkavad juba silma kogu tema loomingule eriomased närvlikud lineaarsed jooned.
Kodulinnal Veneetsial oli tema esteetilises arenguloos eriline koht. Tema stiili mõjutas Veneetsia traditsioon kõigis selle avaldusvormides. Välismaiste meistrite (nt Rembrandt, Goya ja Daumier) kõrval köitsid teda just Veneetsia kunstnikud, nagu Tizian, Tintoretto ja Guardi, ning eriti Veneetsia barokkarhitektuur ja selle dünaamilisus.
1930. aastate lõpus õppis ta Firenzes õppemaksuvabas aktikunsti koolis. Kümmekond aastat hiljem eksponeeriti tema sellest ajast inspireeritud teoseid (lisaks natüürmorte ja muid töid) Ongania galeriis Veneetsias. Samal ajal kujunes tal lai kunstiinimestest koosnev suhtlusringkond. Tal olid sidemed rühmitusega Corrente (1942–1943), kuhu kuulusid teiste hulgas Renato Guttuso ja Renato Birolli. Teise maailmasõja aja ühines Vedova Roomas vastupanuliikumisega ja võitles Piemonte mägedes. 1946. aastal kirjutas ta alla realistlikule manifestile „Oltre Guernica“ ja oli Veneetsias ühenduse Nuova Secessione Italiana (Fronte Nuovo delle Arti eelkäija) üks asutajaid.
Ülalnimetatud kahe rühma liikmena lõi ta pastelltehnikas pilte, mis väljendasid sõjaga seonduvaid tugevaid tundeid. Need peegeldusid tema loomingus veel mitu aastat. Vedova selleaegsed tööd olid välja pandud 1948. aasta Veneetsia biennaalil. 1952. aasta biennaalil oli tal omaette näituseruum.
1950. aastatel hakkas ta looma hiljem kuulsaks saanud sarju „Scontro di situazioni“ („Situatsioonide kokkupõrge“), Ciclo della Protesta („Protesti tsükkel“) ja „Cicli della Natura“ („Looduse tsüklid“). See oli oluline samm rahvusvahelise tunnustuse saavutamise suunas. 1952. aastal osales ta esimesel São Paulo biennaalel ja võitis seal auhinna, mis võimaldas tal veeta kolm kuud Brasiilias. Samal aastal toimus Vedova esimene isikunäitus välismaal: New Yorgis Catherine Viviano Gallery’s näidati tema nn musti geomeetriaid („geometrie nere“). Näituse korraldaja ja kuraator oli Rodolfo Pallucchini.
1950. aastate lõpul laiendas Vedova oma võrgustikku, olles ühinenud kunstnike rühmitusega Gruppo degli otto. Selle sidemega kaasnes üleminek rangelt geomeetriliselt kujutuselt vabamale, väljendusrikkamale ja romantiliselt ekspressiivsemale abstraktsele kunstikeelele. Vedova jaoks oli see katarsis, sest sel moel sai ta puhtamalt ja ehedamalt väljendada teda seni painanud protesti-, hirmu- ja pingetunnet.
1961. aastal alustas ta sarja „Plurimi“ loomist. Ta töötas selle kallal Veneetsias (1961–1963) ja Berliinis (1963–1964). Ta asus Berliini, lootes seal jagu saada oma ängistusest ning kogeda vahetult neid hirme ja sotsiaalseid pingeid, mis selles linnas paisusid. Sama ajal olid tema tööd mitmel olulisel näitusel – 1963. aastal Austraalias Itaalia kaasaegse kunsti näitusel „Contemporary Italian Paintings“ ja 1963–1964 rändnäitusel „Peintures italiennes d’aujourd’hui“ Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas.
Vedova suri 2006. aastal, tema looming on aga arvukate mälestusnäituste vahendusel jätkuvalt inspireerinud uusi põlvkondi. Viimase kümnendi näitustest võib mainida järgmisi: „Emilio Vedova Immagini del Tempo 1936–2006“, Palazzo Reale, Milano (2019); „Emilio Vedova by Georg Baselitz“, Fondazione Emilio e Annabianca Vedova (Emilio ja Annabianca Vedova sihtasutus), Veneetsia (2019); „Historical Survey“, Galerie Thaddaeus Ropac, Pariis (2018); „Solo“, Museo Novecento, Firenze (2018); Emilio Veddova tööd Castello di Rivoli nüüdiskunsti muuseumi kogudest, Torino (2018); „Emilio Vedova: De America“, Fondazione Emilio e Annabianca Vedova, Veneetsia (2017); „Georg Baselitz – Emilio Vedova“, Museum Küppersmühle, Duisburg, Saksamaa (2016); Emilio Vedova joonistused, Fondazione Emilio e Annabianca Vedova, Veneetsia (2016); „Emilio Vedova & Georg Baselitz“, Galerie Thaddaeus Ropac, Salzburg, Austria (2015); Frammenti Expo ’67: Emilio Vedova“, Magazzini del Sale, Veneetsia (2015); „Vedova in tondo“, Fondazione Emilio e Annabianca Vedova, Veneetsia (2014); „Vedova plurimo“, Museo Correr/Ca’ Rezzonico, Veneetsia (2013); „Emilio Vedova… Cosiddetti Carnevali…“, Fondazione Emilio e Annabianca Vedova, Veneetsia (2013); „Emilio Vedova „Teleri 1981-1985““, Fondazione Emilio e Annabianca Vedova, Veneetsia (2012); „Lacerazione: Plurimi/Binari ‘77/’78“, Fondazione Emilio e Annabianca Vedova, Veneetsia (2012); „Emilio Vedova 1961 & 1984“, Magazzini del Sale, Veneetsia (2011); „… in continuum, compenetrations/transferred ‘87/’88“, Spazio Vedova, Fondazione Emilio e Annabianca Vedova, Veneetsia (2011); „Emilio Vedova Scultore“, Spazio Vedova, Fondazione Emilio e Annabianca Vedova, Veneetsia (2010).
