Adolf Frohner sündis 1934. aastal Groß-Inzersdorfis. Ta õppis üheaegselt kahes kunstiõppeasutuses – Viini ärireklaami koolis (Fachschule für Wirtschaftswerbung) ja Viini kunstiakadeemias (Akademie der bildenden Künste), viimases külalisüliõpilasena Herbert Boeckli juhendamisel. Frohneri varastes uurivates töödes, mis on suuresti sõltumatud tema ametlikust akadeemilisest koolitusest, peegeldub selliste Euroopa modernismi silmapaistvate kunstnike mõju nagu Paul Cézanne, Pablo Picasso, Juan Gris, Fernand Léger, Oskar Schlemmer ja Paul Klee. Akadeemilises keskkonnas, nimelt Viini rakenduskunsti ülikoolis (Universität für angewandte Kunst) tegi ta hiljem siiski edukat karjääri. Aastatel 1976–1980 oli ta Austria avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni ORF kunstikuratooriumi liige. Rakenduskunsti ülikoolis kuulus ta kunstiinstituudi juhatusse ja oli kuni 2005. aastani maali meistriklassi juhataja.
1961. aastal viibis ta UNESCO stipendiaadina Pariisis, kus suhtles Prantsuse uusrealistide (Nouveaux Réalistes) liikumisega seotud intellektuaalide ja liikumise juhtfiguuri Pierre Restany’ga. Aasta hiljem sulgus Frohner, tundes vajadust piiridest üle astuda ja midagi uut saavutada, koos kaaslaste Muehli ja Nitschiga kolmeks päevaks Viinis Perinetgassel asuvasse keldrikorruse ateljeesse. Seda provokatsioonilist sündmust ja sellele vahetult järgnenud manifeste peetakse Viini aktsionismi sünnitähisteks. Tegemist oli traditsioonilisi loomeviise eitava lühiajalise liikumisega. Selle põhielemendid olidki piiridest üleastumine ja vägivald, mis tekitasid ka liikumise kaasajal palju vaidlusi ja kriitikat.
Frohneri hilisemad tööd, mis pärinevad tema teistkordse Pariisis viibimise ja Daniel Spoerri’ ateljees töötamise ajast, annavad tunnistust teemade ja käsituse nihkumisest realismi suunas, nagu näitavad figuraalsed naisekujutised tema tahvelmaalidel. Liikumise energiat väljendas ta endiselt vabalt, kuid teosed on lähedasemad 20. sajandi Ameerika tegevusmaalile (action painting), mitte enam Viini aktsionismi valdavalt performance’ile orienteeritud tehnikale.
Eri institutsioonide ja kultuuritegelaste toel pälvis Frohner teenitult tähelepanu ja tunnustust. Näiteks 1967. aastal esindas ta koos Walter Pichleri ja Richard Krieschega Austriat Veneetsia biennaalil. See sai teoks Werner Hofmanni kutsel, kes oli sel ajal Viini muuseumi Museum moderner Kunst Stiftung Ludwig Wien (mumok) direktor. Esinemine 1969. aasta São Paulo biennaalil tõi Frohnerile tõelise rahvusvahelise läbimurde. 1993. aastal korraldas Viini kunstihoone Künstlerhaus Wien Frohneri tööde retrospektiivi. Kremsi linn otsustas rajada Frohnerile pühendatud muuseumi, kuid kunstnik suri enne selle valmimist.
Frohner sai kogu oma karjääri jooksul ka avalikke tellimusi, eelkõige suurtele seinamaalidele, näiteks Viini rahvusvahelisse keskusesse (tuntud kui UNO-City) (1976) ja Viini Schwechati lennujaama (1995).
Adolf Frohner suri 2007. aastal. 2009. aastal loodi temanimeline sihtasutus, millesse koondati 25 kunstniku silmapaistvamat teost ning hulgaliselt eradokumente, et need üldsusele kättesaadavaks.
