Tiong Ang sündis 1961. aastal Indoneesias Surabayas, kuid õppis Madalmaades, kus ta on elanud ja töötanud peaaegu kogu oma elu. Ang õppis Amsterdamis Gerrit Rietveldi akadeemias (mille ta lõpetas 1986. aastal) ja seejärel kuni 1990. aastani riiklikus kunstiakadeemias (Rijksakademie van Beeldende Kunsten). Algul keskendus ta peamiselt maalile ja temaatiliselt nägemisele selle kõige laiemas tähenduses. Tema varajased tööd olid peamiselt inimeste portreed, kelle nägemisvõime oli ühel või teisel viisil piiratud või ohustatud. Enamasti oli pildi keskel märgatav murdejoon, mis muutis teose just nagu avatud raamatuks, lisades sellele materiaalsust ja tekstuuri. Süngele kujundikeelele vaatamata väldib Ang otsest jubedust, pigem õhkub tema teostest rahutut saladuslikkust.
Angi varajastes töödes kordub loori motiiv. See lisatud läbikumav kiht aeglustab pealtvaataja pilku, kaitseb kujutist ja keskendab taju. Meie tähelepanu manipuleeritakse, et seda suurendada.
Silm, hinge aken, sümboliseerib nägemismeelt kui taju, mis vormib meie arusaamist ümbritsevast maailmast. Järkjärgulise pimedaksjäämise otsene tähendus muundub ja omandab uusi nüansse, viidates näiteks meedia üleküllastatusele. Vähehaaval pöördub Angi tähelepanu isiklikult sfäärilt sotsiaalsetele probleemidele, mis on seotud nägemise ja mõistmise, objektiivsuse ja subjektiivsuse, individuaalsuse ja paljususega. Temaatilist üleminekut saadab tehniline areng. Repertuaari lisandub fotograafia, video, installatsioon ja etendus, milles kajastub ülestimulatsiooni idee. Kunstnik keskendub teabekanalite liigkasutamise sotsiaalsetele, emotsionaalsetele ja eksistentsiaalsetele tagajärgedele, nihestatusele, identiteetide ühitamatusele ja kujutiste hajumisele.
Korduv teema on massi- ja digitaalmeedia mõju isiklikule perspektiivile ja kollektiivsele mälule, samuti liikuvusest ja üleilmastumisest tingitud ärevus. Angi teoseid läbib vastuolu erapooletu objektiivsuse ja suhestuva subjektiivsuse vahel. Ta näitab, et universaalne meedia mitte üksnes ei mõjuta meie arusaamist kohtadest ja sündmustest, vaid kujundab ka meie reaalsustaju. Vaatenurgad muutuvad, nihkuvad ja pöörduvad, lavastajast saab piiluja, vaatlejast osaleja, pidevas tegelikkuse ümberkorraldamises mängitakse rollidega ja toodetakse rollimänge.
