Kenneth Armitage sündis 1916. aastal Leedsis. Ta õppis kunsti kõigepealt kodulinnas (Leeds College of Art), kuid astus hiljem stipendiumiga Londonis asuvasse Slade’i kunstikooli (Slade School of Fine Art). Pärast lõpetamist, 1939. aastal, astus ta Suurbritannia armee kuninglikku suurtükiväkke. Kui sõjaväekohustus täidetud, valiti ta skulptorina Bathi kunstiakadeemia (Bath Academy of Art) skulptuuriosakonna juhiks ning seda ametit pidas ta kümme aastat (1946–1956). See töökoht võimaldas tal hoida silma peal ja kätt pulsil kõigil kaasaegsetel trendidel ja tavadel ning 1952. aastal toimus tal esimene soolonäitus, kus ta tutvustas oma skulptuurikäsitust esimest korda ka laiemale avalikkusele.
Pärast seda esimest näitust valiti Armitage koos Reg Butleri, Lynn Chadwicki, William Turnbulli ja Eduardo Paolozziga esindama Ühendkuningriiki samal aastal toimuval 26. Veneetsia biennaalil. Üheskoos esitasid nad skulptuuri vallas Henry Moore’i juurutatud suundumustele uue antimonumentaalse ja ekspressionistliku väljakutse. Tänu sellele rühmale algas sõjajärgsel perioodil Suurbritannia skulptuurikunsti taassünd ja nii mõnedki skulptorid pöördusid tagasi pronksivalu juurde, mis oli II maailmasõja ajal materjalinappuse tõttu tagaplaanile jäänud. Armitage’il oli näiteks oluline roll Corshami valukoja loomisel, mida õpilased ja töötajad said järelevalve all kasutada.
1953. aastal sai Armitage’ist tänu Gregory stipendiumile kodulinna Leedsi ülikoolis Ühendkuningriigi esimene ülikoolikunstnik või kunstnik-resident. See periood kestis kuni aastani 1956. Ta pälvis üha rohkem tähelepanu ning 1958. aastal nimetati tema töö Veneetsia biennaalil parimaks rahvusvaheliseks skulptuuriks. Ta ei olnud veel 45-aastanegi, kui tema looming oli end juba ajalukku kirjutanud. Armitage tegeles järjekindlalt figuratiivse antropomorfistliku loominguga ning tema töös on näha ka julgust liikuda valitud motiivist kaugemale. Ta kasutas looma- ja loodusmotiive ning disainielemente, milles on alati paras annus huumorit. Tema 1980. aastate loomingus on rohkem näha Londoni Richmondi pargi mitmekesisest taimestikust inspireeritud naturalistlikke elemente, kuid ta ei loobunud siiski ka keha kujutamisest. „Loomulikult panen ma oma skulptuuridesse mõtteid ja kogemusi, mis on pärit mujalt kui vaid inimeste jälgimisest, aga need võtavad alati mingil määral inimese kuju,“ seletas ta.
Armitage kirjutas end oma mõju ja järjepidevusega kindlalt Ühendkuningriigi kunstiajalukku. 1964. aastal rääkis Ameerika filmitegija Warren Forma temast dokumentaalfilmis „5 British Sculptors (Work and Talk)“. Kui aga ametlikest tunnustustest rääkida, siis 1969. aastal sai temast Briti impeeriumi ordu liige (komandör) ning 1994. aastal valiti ta kuninglikku akadeemiasse.
Armitage suri 2002. aastal. 2016. aastal sai aga 10. septembrist kuni 27. novembrini Bathi galeriis Victoria Art Gallery näha tema loomingut kajastavat tohutut tagasivaatenäitust „Kenneth Armitage 1916–2002: Centenary Sculpture Exhibition“.
