Helena Almeida oli Portugali tuntud skulptori Leopoldo de Almeida tütar. Ta hakkas juba varasest noorusest saadik isa kõrval stuudios tööle ning arendas oma loovust ja maitset. Hiljem lihvis ja voolis ta neid instinkte Lissaboni Ülikoolis, mille lõpetas 1955. aastal. Juba varastest visuaalsetest katsetustest alates kaldus ta mustvalge fotograafia poole. 1964. aastal sai ta stipendiumi ja sõitis selle eest Pariisi, kus jälgis ja uudistas tärkavaid materialistlikke ja kontseptuaalseid kunstivoolusid.
Sellel perioodil käsitles ta oma loomingus sarnaselt Lucio Fontanale pildiruumi illusoorsust. Almeida rõhutas metaarutelus maalikunsti olemuslikku materiaalsust lõuendi ründamise teel. Kui Fontana lõikus lõuendeid, siis Almeida lasi kangal raamilt maha libiseda, et see alasti kiskuda. Ta dekonstrueeris ning pööras ja korraldas ümber nii taju- kui ka materiaalseid struktuure.
Alates 1975. aastast kombineeris ta oma töödes väga eripärasel viisil mitmesuguseid žanre ja kunstiliike. Ta sulandas kokku maalikunsti, fotograafia ja performance’ite elemente, kombates iga kasutatud kunstiliigi piire.
Järgmisel kümnendil oli tema loomingu tähelepanu keskpunktis inimkeha ja ta tööd muutusid üha teatraalsemaks ja esitluslikumaks. Järgmistel aastatel said tema lavastuslikkus ja esitluslikkus hoogu juurde ning need kulmineerusid 2000. aasta paiku seerias „Seduce“, milles maad puudutavad käed ja jalad mängivad ootuste ja tähelepanuga ning võrgutavad. Sellise visuaalkeele ja metoodika ümberkujundamise pärast hakkasid mitmed kriitikud teda pidama kehakunstnikuks. Kuigi Almeidast sai oma kunsti objekt, jäi ta kindlalt rõhutama, et tegemist ei ole autoportreedega. Ta ei kujutanud enda, vaid universaalset keha. Ta väitis tihti, et tema kunst on tema ihu ja tema ihu on tema kunst ning et ta on leidnud lihtsalt uudse viisi uurida, kuidas saab kehast ja selle liikumisest kunst. Sellest vaatenurgast on selge, et tema looming oli äärmiselt järjepidev ja sidus.
2007. aasta paiku hakkas ta koos oma abikaasa Arthur Rosaga kasutama monumentaalset mõõtkava, et mängida kauguse ja taju ning nähtavuse ja mittenähtavusega. Nii andis ta oma fotograafiale skulptuurse nüansi.
Arvestades, et Almeida karjäär oli nii pikk, ei ole ime, et temast sai Portugali performance-, kontseptuaal- ja kehakunsti üks suurkujusid. Ta on esindanud oma riiki ja pärandit kõikjal maailmas toimunud peamistel kultuurilistel foorumitel, sh Viini biennaalil.
