Lene Adler Petersen sündis 1944. aastal Århusis. Ta õppis ja kujunes kunstnikuks Jüütimaa Kunstiakadeemias Det Jyske Kunstakademi (1964–1966) ning hiljem Taani Kuninglikus Kunstiakadeemias (1968–1969). Õpingute ajal sai temast Eks-Skoleni ümber koondunud Kopenhaageni eksperimentaalkunsti ringkondades tuntud nimi (Eks-Skolen oli 1960. aastatel asutatud alternatiivkunstikool, mille rajasid Bjørn Nørgaard, Per Kirkeby, Poul Gernes jt ning mida juhtisid kunstnikud). Toona eelistas Petersen väljendada oma mässumeelsust filmikunstis, maalis ja kollaažides. Samuti pälvisid arvestatavat meediatähelepanu tema performance’id „Female Jesus“ (1969) ja „Horse Sacrifice“ (1970). Esimeses neist jooksis Petersen ihualasti läbi Kopenhaageni börsihoone. Teise raames tappis ta koos oma elukaaslase Bjørn Nørgaardiga põllul hobuse, misjärel lõikasid nad selle tükkideks ja panid moosipurkidesse tallele.
Kunstnikule sobisid meediumist sõltumata kõige paremini koostööprojektid ning ta võttis Taani kunstikogukonnas osa paljudest koostööalgatustest. Tema kunstilise dialoogi nälga tõendab ka see, et ta on kuulunud arvukatesse rühmitustesse, nagu ABCinema, Eks-skolens Trykkeri, Tidsskriftet Kvinder ning Arme og Ben. Alates 1995. aastast kuulub Petersen Taani kunstnike ühendusse Kammeraterne, nii et see soov ei ole tal laias laastus siiani kuskile kadunud.
Peterseni looming on mitmekesine. Ta kasutab erinevaid materjale ning muu hulgas on ta uurinud näiteks naiste tänapäevast kujutamist. Lisaks kunstiliste vaatenurkade ja alternatiivide pakkumisele eksperimenteeris ta 1970. aastatel päris ehtsate sotsiaal-majanduslike mudelitega. Ta oli üks Livø saare hõivamise ja koloniseerimise juhte ning soovis seal juurutada uusi, alternatiivseid ja tähenduslikke töö- ja eluviise. Alternatiivide otsimine väljendus ka Eks-Skolens Trykkeri (Eks-Skoleni trükikoda) rajamises ja juhtimises. Trükikoda kuulub siiani selle töötajatele ning on endiselt käigus. Petersen ja tema abikaasa Bjørn Nørgaard kasutavad seda veel nüüdki oma kunstilistes ettevõtmistes.
Subjektiivsuse ja isikliku tausta tähtsuse üle mõtiskledes vastustab Petersen oma ebaharilikust kunstilisest vaatenurgast tavalisi paradigmasid, näiteks soo, naiste kujutamise ja kunstiloome küsimustes. Ta on tugevalt mõjutanud tervet Taani noorte kunstnike põlvkonda ning sillutanud Skandinaavias teed kontseptuaalsele ja feministlikule kunstile.
