Valerio Adami sündis 1935. aastal Bolognas. Sageli peetakse teda kõige selgema ja tuntava prantsuse mõjutusega Itaalia maalikunstnikuks. Esialgu sai ta õpetust Felice Carena õpikojas. Varsti pärast seda läks ta Milanos asuvasse Brera kunstiakadeemiasse, et õppida peamiselt antiikaegset ja neoklassitsistlikkut maali. Pärast kooli lõpetamist sai ta tööd Achille Funi stuudios, kus ta töötas aastatel 1951–1954. Seal joonistas ta umbes kaheksa tundi päevas ning jagas oma varajasi ekspressionismist inspireeritud töid kolleegide ja eakaaslastega. Adami eemaldus aga kiiresti nendest mõjutustest ja kujundas välja oma ainulaadse visuaalse identiteedi. Tema stiili iseloomustavad värvilised kujundid, millel on paksud mustad kontuurid. Kunstnik kasutab ühesuguseid, üleminekuta värvitoone. Sürrealismist mõjutatud stiil meenutab ka koomiksi illustratsioone, kiriku vitraaže ja jaapani graafikat, mis olid kunstiringkondades väga populaarsed stiilid 19. sajandi lõpust alates.
1955. aastal külastas Adami esimest korda Pariisi ja armus sellesse linna. Sellest ajast peale on ta elanud ja töötanud vaheldumisi Roomas ja Pariisis, kus ta suhtleb avangardistlike intellektuaalide koorekihiga.
1970. aastatel sai Adamist liikumise „La nouvelle figuration“ peamisi esindajaid tänu oma kordumatule pildikeelele, mis üha arenes ja intensiivistus. Küllastunud ja rikkalike värvide kasutus on kindel ja viimistletud. Adami loomingu mõistmiseks tuleb vaadata kaugemale kujutatust, mis on pigem tajutava rekonfiguratsioon kui reproduktsioon. Tema maalid on seisukohavõtud kirjanduse, reiside, luule ja muusika, kuid eelkõige isikliku ja kollektiivse mälu teemal. Seega on tema teosed tuntud inimeste portreed (James Joyce, Freud, Walter Benjamin) ning kujutavad ajaloolisi sündmusi ja maastikke (Prantsuse revolutsioon).
Kollektiivse alateadvuse esiletoojana sai Adamist huvitav teema selliste silmapaistvate estetismi esindajate jaoks nagu Jacques Derrida, Gilles Deleuze või Jean-François Lyotard. Viimane jagas Adami loomingu kronoloogilisteks etappideks: 1960. aastad; 1970. aastad ning tarbimisühiskonna mõju kehale ja vaimule; 1980. aastad ja modernistlik renessanss; armastuse mälestused, kire metamorfoos ning lahusoleku ja surma kujutamine.
Adami vaieldamatult silmapaistvat loomingut on korduvalt tutvustatud kogu maailmas, näiteks monumentaalne retrospektiivnäitus Pariisis Pompidou keskuses 1985. aastal või Grand Palais’s 2008. aastal, mis näitab, et Pariis võttis ta samavõrd omaks nagu tema Pariisi.
1970. aastate lõpus toimus märkimisväärne üleminek suuremahulistele töödele, alustades seinamaalingutest First National City Bank hoones Madisoni linnas Wisconsini osariigis (1973–1974). Sellele järgnesid vitraažid Vitry-sur-Seine’is (1985); töö Théâtre du Châtelet’ jaoks Pariisis (1989); monumentaalmaalid Austerlitzi jaamas Pariisis (1992) ja Tokyos asuva Park Hyatt Toweri hotellis (1993–1994).
Karjääri lõpus keskendus Adami Itaalias Meinas joonistusfondi loomisele.
