David Austen sündis 1960. aastal Essexis Harlow’s. Ta õppis aastatel 1978–1981 Kentis Maidstone’i kunstikolledžis ja seejärel aastatel 1982–1985 Londoni kuninglikus kunstikolledžis Royal College of Art. Aastad 2004–2005 veetis ta graafikastipendiumiga Wimbledoni kunstikoolis ning 2009. aastal sai ta Kingstoni ülikoolis Stanley Pickeri stipendiumi. Tänu nii mitmekesisele taustale vahetab kunstnik hõlpsasti vorme ja žanre ning loob nii maale, skulptuure, graafikat kui ka filme.
Maalide puhul eelistab ta linalõuendit ja peent värvikäsitust, ehkki ta on katsetanud ka guaššide ja paberiga ning söövituskunstiga, mis annab tunnistust tema joonistamisoskustest. Oma skulptuurid paigutab ta justkui 19. sajandi kirjandusest pärit sürreaalsetesse kontekstidesse, mis panevad mõtlema valusmagusale, psühhoseksuaalsele maailmale, milles elavad kentsakad ja armastust ihkavad tegelased. Filme tehes pühendub ta aga hoolega oma kunstipärastele visuaalkäsikirjadele, mis selgitab ehk tema menu kinematograafide ringkondades. Tema esimest filmi „Smoking moon“ näitasid nii Camden Arts Centre kui ka British Film Institute. Tema järgmine film „Crackers“ tõestas, et tema eneseväljendusvormide vaheline dialoog on mitmekesine. See töö telliti temalt 2007. aastal galeriis Milton Keynes Gallery toimuva põhjaliku tagasivaatenäituse jaoks. Hiljem näidati seda Locarno filmifestivalil ja Londoni kaasaegse kunsti instituudis.
Austeni loomingut ja tööde valmimisaegu vaadates on selge, et tema kunstilised huvid on omavahel lahutamatult läbi põimunud. Näiteks korraldas ta 2009. aastal galeriis Ingleby Gallery soolonäituse „My love I have been digging up my own bones in the garden again“, kuid samal ajal oli ta Kingstoni ülikoolis Stanley Pickeri stipendiaat ning kirjutas ja lavastas seal oma esimest täispikka filmi „End of Love“, mida näidati järgmisel aastal koos tema sooloteosega „Smoke Town“ kunstikeskuses Modern Art Oxford. Üksteist täiendavad huvid on jäänud ka edaspidi tema loomingu iseloomulikuks osaks. Kogu kunstniku looming on siiski temaatiliselt seotud ning neid ühendavaks lõimeks on tema hillitsetud ja teinekord mänguline autoreferentsus ja intertekstuaalsus. Olgu tegemist teksti, pildifragmendi, sümboli, filmi või fotoga, Austen käsitleb nendes ennekõike inimese tundeseisundeid ning inimsuhete probleeme ja vorme. Tema teosed on sünged, aga ka sümpaatsed. Need sunnivad vaatajat seisatama ning arutlema ja järele mõtlema.
