Alekos Fassianos sündis 1935. aastal Ateenas. Kunstniku stiil peegeldab intellektuaalset mõju, mida avaldas talle ema, kes oli pühendunud filoloog ja ergutas poega juba varasest east uurima vanakreeka kultuuri ja õppima prantsuse keelt. Sellise rikastava kasvatuse tulemusel asus Fassianos õppima Ateena konservatooriumis viiulit ja samal ajal ka kunstikõrgkoolis maalikunsti (1956–1960) Yiánnis Móralise käe all. 1960. aastal kolis noor frankofiil haridustee jätkamiseks Pariisi, et õppida Prantsusmaa pealinna kunstikõrgkoolis (École nationale supérieure des beaux-arts) litograafiatehnikat.
Pariisis suhtles ta oma aja intellektuaalidega ja sai sellest jõudu loominguks. Louis Aragon ja Jean-Marie Drot kommenteerisid ja hindasid tema maale ning teatril oli tähtis koht tema loomingus. Fassianos tegi kujundusi tuntud teatritele ja töötas välja intiimsema varjuteatri projekti, mida esitleti 1983. aastal Georges-Pompidou keskuses. Samal ajal andis ta välja palju mainekaid raamatuid, mis on kollektsionääride poolt väga hinnatud. Fassianos võeti Prantsusmaa pealinnas väga hästi vastu, mida näitab ka Pariisis korraldatud väljapanekute ja näituste arv.
Fassianose tööd toetas suuresti ka tema kodulinn Ateena, mille tänavatel on mitmes kohas näha tema loomingut. Kahest monumentaalmaalingust koosnev teos „Le mythe de mon quartier“ kaunistab Metaxourgeio metroojaama. Tema suur fresko on kesksel kohal hotelli Electra Metropolis fuajees. Ka Saint-Irène’i kiriku sissepääsu ees on kunstniku skulptuur. Aastatel 1990–1995 tegi Fassianos koostööd arhitekt Kyriakos Krokosega, et muuta 1970. aastatel ehitatud hoone kesklinnas elupaigaks ja kultuuriruumiks, millest sai hiljem Fassianose muuseum.
Fassianose lapsepõlvest alguse saanud pühendumine Kreeka kultuuripärandile on tema teostes väga ilmne. Tema maalid on tulvil arhailisi motiive. Figuurid on tasapinnalised, kahemõõtmelised ja enamasti kujutatud külje pealt, justkui võetud mõnelt iidselt amforalt või vaasilt ja uude kunstilisse keskkonda üle kantud. Arhailist esteetikat võimendab maalikunstniku poolt tavaliselt kasutatav heledatooniline (kollane, oranž ja valge) kontuurjoon, mis jätab mulje, et pildid on tehtud savile või terrakotale. Nende profiilide kõrval on maagilised loomad, arvukad linnud ja avarad eeterlikud maastikud. Kõik need elemendid moodustavad moodsa müüdi, mida Fassianose maalikunst kehastab. Müüt on vajalik selleks, et pääseda välja reaalsuse vangistusest.
Tema teosed on rännanud üle kogu maailma, teinud peatuse Ateenas, Pariisis, Londonis, Genfis, Dubais, Venemaal, Tokyos, New Yorgis, Sao Paulos, Stockholmis, Malmös, Veneetsias, Berliinis ja Melbourne’is. 2009. aastal sai Fassianos Venemaa kunstiakadeemia auliikmeks, kuid aastate jooksul on ta kõige rohkem tunnustamist leidnud Prantsusmaal, mis on kunstniku teine kodumaa. 1985. aastal sai temast Chevalier des Arts et Lettres. Järgmisel aastal, Officier des Arts et Lettres. 2013. aastal sai temast Officier de la légion d’honneur. 2020. aastal nimetati ta ka Commandeur de l’ordre des Arts et Lettres’iks.
Alekos Fassianos suri 2022. aasta jaanuaris.
