Allen Jones sündis 1937. aastal Southamptonis. Kolm aastat hiljem kolis tema perekond Londonisse Ealingi linnaossa. Jonesi kunstihuvi tärkas varakult. Aastatel 1955–1959 õppis ta maali ja litograafiat Londoni kunstikolledžis Hornsey College of Art. Õpingute ajal Prantsusmaal Provence’is käies avastas ta enda jaoks Robert Delaunay’ loomingu. Suurt mõju avaldas talle ka Jackson Pollock, kelle töödega ta tutvus 1958. aastal Whitechapel Gallery’s.
1959. aastal läks Jones Hornsey kolledžist üle Londoni kunstiülikooli Royal College of Art. See osutus kibedavõitu kogemuseks. Ta kuulus Briti popkunsti esimesse põlvkonda koos teiste novaatorlike kunstnikega, kellega ta pidevalt suhtles, nagu R. B. Kitaj, Peter Phillips, David Hockney ja Derek Boshier. See ringkond oli väga uuendusmeelne: „Tahtsin vabaneda sellest, mida kunstis peeti vastuvõetavaks. Tahtsin kujutamiseks leida uut keelt… et pääseda mõttest, et figuratiivne kunst on romantiline, ei ole karm.“ Royal College of Art neid kunstisuundumusi kahjuks ei tunnustanud, nagu näitas Jonesi väljaheitmine 1960. aasta õppeaasta lõpus. Ta pöördus tagasi Hornsey kolledžisse ja lõpetas selle 1961. aastal. Frustratsioonist üle saanud, osales ta Briti kunstnike liidu (Royal Society of British Artists) 1961. aasta näitusel „Young Contemporaries“. Seda näitust, kus esinesid ka David Hockney, R. B. Kitaj, Billy Apple, Derek Boshier, Joe Tilson, Patrick Caulfield ja Peter Blake, peetakse üldiselt Briti popkunsti avalöögiks.
Olles huvitatud popkunsti avaldusvormidest USAs, siirdus Jones 1964. aastal New Yorki. Talle ja tema kunstnikust sõbrale Peter Phillipsile, kes oli saanud Harknessi stipendiumi, sai Ameerikas viibides selgeks, et kunstnik peab oma taotlusi väljendama võimalikult selgelt, ja nii püüdis ta teha käegakatsutavaid pilte, suunaga tulevikku.
Võib-olla just seepärast hakkas ta Londonisse naastes tegelema skulptuuriga – meediumiga, mis on talle nüüdseks kõige enam tuntust toonud. Päris pöördepunktiks kujunes aga 1969. aasta, kui ta lõi fiiberklaasist taiese „Chair“ („Tool“), mis tekitas – ja tekitab ikka veel – palju poleemikat. Sadomasohhismist inspireeritud ning sellisena ilmselgelt seksuaalne ja erootiline „Tool“ otsekui asjastab naise, samastab ta mööbliesemega. Jonesi arvatav misogüünia jäi kunstimaailmas aastakümneteks kuumaks arutlus- ja vaidlusteemaks. Iga kord, kui „Tooli“ eksponeeritakse, puhkevad vaidlused ja tõusevad taas misogüüniasüüdistused. Korduvate vahejuhtumite tõttu ei ole Jones saanud mõnelgi üritusel osaleda.
1970. aastatel pöördus ta tagasi lõuendimaali ja lihtsustatud vormide juurde, rõhutades selgelt värvide kasutamist „et rakendada kujundi sees liikumise mõistet, kus kollased ja rohelised vahelduvad harud on diagonaalselt vastamisi asetatud”. 1979. aastal toimus Liverpooli galeriis Walker Art Gallery Jonesi tööde suur ülevaatenäitus. Hiljem eksponeeriti seda Londoni Serpentine Gallery’s. 2000. aastatel võttis ta taas omaks skulptuuri – monumentaalsed terasobjektid, mis põhinevad põimuvate anonüümsete figuuride motiivil. Tema töid eksponeeriti Londoni National Portrait Gallery näitusel „Pop Art Portraits“ ning London kunstimuuseumis Tate Britain olid eraldi ruumis väljas tema akvarellid, joonistused ja maalid. 2008. aastal avati Londoni kunstikeskuses Royal Academy of Arts omaette näituseruumis tema akvarellide väljapanek.
Allen Jones elab ja töötab Londonis.
