Ângelo César Cardoso de Sousa sündis 1938. aastal Mosambiigis Maputos (endise nimega Lourenço Marques). Ta oli eriline kunstnik, kes suhtus kunsti tegemisse nagu teadlane eksperimenti: ta võttis proove, katsetas, kombineeris materjale, uuris reaktsioone ja arendas lõpuni välja selle, mida pidas väärtuslikuks. Kolinud 1955. aastal Portugali asumaalt Mosambiigist Portosse, asus ta õppima kunstiakadeemiasse Escola Superior de Belas-Artes (1955–1963). Hiljem töötas ta aastatel 1962–2000 samas koolis õppejõuna, ehkki koolist sai vahepeal Porto Ülikooli kunstikateeder.
Tema esimene soolonäitus toimus juba 1959. aastal, kui ta oli veel üliõpilane, Portos galeriis Galeria Divulgação. De Sousa oli hiilgav õppur ning jõudis oma põlvkonna silmapaistvate esindajate sekka. Aastatel 1967–1968 õnnestus de Sousal tänu Calouste Gulbenkiani sihtasutuse ja Briti Nõukogu stipendiumidele veeta kümme kuud Londonis, kus võttis tunde mainekates koolides Slade School of Art ja Saint Martin’s School of Fine Art. Need kuud mõjutasid teda tugevalt ning kuna ta sai endale fotomeetri, hakkas ta sel ajal katsetama ka filmi- ja videokunstiga ning lõi arvestatava hulga videomaterjali. Portosse naastes osales ta aastatel 1968–1972 rühmituses „Os Quatro Vintes“ (neli kahekümnest), kuhu kuulusid ka Armando Alves, Jorge Pinheiro ja José Rodrigues.
De Sousa keskendus alguses reaalsusele ja figuratiivsele kujutamisele ning jõudis pärast tuhandeid joonistusi välja selleni, et säilitas oma loomingus üksnes kujutatava kõige olulisemad elemendid. Enda sõnul tahtis ta tõsta kiirete ja elementaarsete visandite kaudu esile lihtsaid ja tavapäraseid traditsioonilisi ja igapäevaseid vorme, nagu puud, lilled, näod või ninad. Kuna selline minimaalsete vahenditega maksimaalse efekti saavutamine osutus edukaks, laiendas de Sousa haaret ja hakkas tegema monumentaalseid skulptuure, vahetades seega nii mõõtkavaeelistust kui ka materjale. 1960. aastal meisterdas ta raud- ja terasplaatidest pealtnäha volditud taieseid, mida kattis peamiselt põhitoonides värvikihiga. 1970. aastatel asus kunstnik talle omase paindlikkusega valmistama kineetilisi ribadel põhinevaid teoseid, mida iseloomustab pinge, paisumine ja väändumine. Aastakümnete edenedes kaldus de Sousa üha radikaalsemalt lihtsuse poole.
De Sousa ei eelistanud ühtegi konkreetset stiili, tehnikat ega kunstivoolu, vaid jättis endale vabaduse väljendada end mis tahes vormis. Ta oli valmis katsetama kõigega ja proovima kõiki visuaalseid võimalusi. „Mul ei ole kreedot, mida tingimata järgida,“ ütles ta ise.
Vaba ja mõjukat de Sousat peeti kultuurimaastikul üldtunnustatult oluliseks. 1972. aastal tõstis rahvusvahelise kunstikriitikute assotsiatsiooni Portugali haru teda tunnustuse väärilisena esile auhinna Soquil konkursil. 1975. aastal osales ta 13. São Paulo biennaalil ja 1978. aastal Veneetsia biennaalil. 2008. aastal esindas ta koos arhitekt Eduardo Souto de Mouraga Portugali Veneetsia 11. rahvusvahelisel arhitektuurinäitusel.
Tema loomingust on korraldatud ka mitu suurt tagasivaatenäitust, sh 1993. aasta näitus kaasaegse kunsti muuseumis Serralves, 2001. aasta näitus „Sem Prata“ kaasaegse kunsti muuseumis Serralves, kus näidati esimest korda ka tema foto- ja filmikunsti, ning 2003. aasta näitus Calouste Gulbenkiani sihtasutuse keskuses Centro de Arte Moderna, kus sai näha tema arvukaid paberipõhiseid töid. 2010. aastal oli ta peategelane Jorge Silva Melo filmis „Ângelo de Sousa – Tudo O Que Sou Capaz“, mis keskendus kunstniku viimasele eluperioodile.
De Sousa suri 2011. aastal.
