Angus Fairhurst sündis 1966. aastal Kentis. Ta õppis kunstikõrgkoolides Canterbury Art College (1985–1986) ja Goldsmiths College (1989), kus tutvus ja sõbrunes Damien Hirstiga. Fairhursti loomingut iseloomustab isikupärane absurdihumoor, tehniline mitmekülgsus ja eriline armastus gorillaskulptuuride vastu.
Algselt mässumeelse Ühendkuningriigi kunstnike liikumise Noored Briti Kunstnikud tagasihoidlik ja tihti unustatud liige Angus Fairhurst oli nüüdiskunsti mõjukas hääl, koos oma lähedase sõbra ja sagedase koostööpartneri Damien Hirsti, Sarah Lucase, Gary Hume’i, Julian Opie ja Tracy Eminiga. Kuigi selle põlvkonna kunstnikud olid julged ja iseseisvad, leidub nende loomingus viiteid varasematele suurkujudele, nagu Michael Craig-Martin ja Francis Bacon.
Vahetult enne kooli lõppu, 1988. aastal, korraldas Fairhurst üliõpilastööde näituse. Seda peetakse üldtunnustatult paar kuud hiljem aset leidnud rühmituse Noored Briti Kunstnikud esimese näituse „Freeze“ vahetuks eelkäijaks (Fairhurst osales mõlemal ning need pälvisid kohe nii üleriigilist kui ka rahvusvahelist tähelepanu).
Fairhurst nautis tähelepanu ning tal kujunes välja ainulaadne ja sidus käekiri. Ta kasutas nalja ja moonutusi, et vaatajatega suhelda ning näiteks ühiskonda, poliitikat ja tarbimishullust kritiseerida, mõjumata seejuures moraalilugejana. Gorillat kasutades kujutas Fairhurst võib-olla iseennast või esitab endale väljakutse, sest kontrast võimsa looma ja tema enese hapra kuju vahel lõbustas kunstnikku. Alguses tegeles Fairhurst maalimise ja skulptuuriga, kuid tema tehniline arsenal laienes tasapisi ning ta võttis kasutusele ka videokunsti, fotograafia ja kontseptuaalsed performance’id.
2008. aastal võttis ta oma kolmanda, galeriis Sadie Coles HQ toimunud soolonäituse viimasel päeval endalt elu, olles eelnevalt võtnud ette 10-tunnise rongisõidu Šotimaale, külla nimega Bridge of Orchy. Surm oli liikumise Noored Briti Kunstnikud loomingus läbiv teema alates sellest, kui Hirst Whitereadis klaustrofoobilistesse ruumidesse surnud loomi paigutas. Fairhursti enesetapp šokeeris siiski kogu põlvkonda ning kriitikud kalduvad pidama seda sündmust liikumise Noored Briti Kunstnikud muretu ajajärgu lõpuks.
