Antoni Tàpies i Puig sündis 1923. aastal Barcelonas. Kuigi tal avaldus juba noores eas kunstianne ja -huvi, julgustas perekond teda valima traditsioonilisema ja turvalisema tee – õigusteaduse. Sellest hoolimata jätkas Tàpies kunstiga tegelemist iseõppinud harrastuskunstnikuna. Tàpiest tabas kahekordne tragöödia – ta haigestus raskekujulisse kopsuinfektsiooni, millest paranemiseks kulus aastaid, ning kogu maailma vapustasid Hispaania kodusõja julmused. Kui tema keha ja riik olid mõnevõrra taastunud, otsustas ta täielikult kunstile pühenduda.
1943. aastal astus ta Vallsi akadeemiasse, õppides esialgu joonistamist ja seejärel maali (1946). Modernismi järgijana kopeeris ta Van Goghi ja Picasso teoseid ning hakkas kohtuma katalaani kirjanike salaühenduse Bause liikmetega.
1948. aastal arenes tema stiil ning esimene väljapanek Barcelonas Salo d’Octubres tekitas vastakaid arvamusi. Lähenedes sürrealismile ja dadaismile, asutas Tàpies liikumise „Dau al Set“ ja samanimelise väljaande. Järgmisel aastal kohtus ta Joan Miróga. Tema ja Paul Klee loomingust sai ta inspiratsiooni sürrealismi perioodiks.
Tàpies korraldas oma esimese isikunäituse 1950. aastal oma kodulinnas Layetanase galeriis. Sel perioodil muutus tema väljenduslaad abstraktsemaks ning kunstnik hakkas kasutama orgaanilisi ja taimseid materjale. 1950. aastad tõid talle ka rahvusvahelise tunnustuse ja esimesed auhinnad: Carnegie International Pittsburghis, Prantsusmaa riiklik stipendium ja Hispaania esindamine 1952. aasta Veneetsia biennaalil.
1970. aastatel läks kunstnik kaasa popkunsti lainega, rõhutades värve ja laiendades oma loomingu ulatust. See lähenemine meediasõbralikumale graafilisele disainile andis 21. sajandil palju koostöövõimalusi. 2000. aastal kujundas ta Roland-Garrose turniiri plakati.
Võred, ristid, jooned, kriimustused ja armid struktureerivad suures osas kunstniku halvast materjalist kompositsioone. Need asetatakse kohakuti ristkülikukujuliste vormidega, mis kujutavad ja määratlevad kinniseid ruume. Tàpiese looming on abstraktne, informalistlik, sümbolistlik, graafiline ja üllatavalt vaimne ning võtab omaks kõik, mida 20. sajandil pakkuda on.
Tema panust kaasaegsesse ja nüüdiskunsti on laialdaselt tunnustatud: Wolfi sihtasutuse auhind (1981); haridus-, kultuuri- ja spordiministeeriumi kunsti kuldne teenetemedal (1981); Kataloonia omavalitsuse kuldmedal (1983); kunstide ja kirjanduse ordeni ohvitseri (1983) ja hiljem komandöri järk (1988); Astuuria printsi kunstiauhind (1990); UNESCO Picasso medal (1993) ja Velázqueze plastilise kunsti auhind (2003). Kuningas Juan Carlos I andis talle 2010. aastal Marquis de Tàpiese tiitli suure panuse eest Hispaania ja maailma plastikunsti. Temast sai audoktor Berliini kunstiülikoolis (1979), Londoni kuninglikus kunstikolledžis (1981) ja Barcelona Ülikoolis (1988).
Kunstnik suri 2012. aastal.
