Apolo Ramírez Zapata (kunstnikunimega Antonio Máro) sündis 1928. aastal Peruu põhjaosas Catacaose linnas. Kunstihuvi ilmnes varakult ja maalimist alustas ta juba lapsena. Tema esimene ametlik õpetaja oli Belgia ekspressionistlik maalija, toonane Lima kunstiakadeemia direktor Ricardo Grau (1907–1970). Paljutõotavast kunstiandest hoolimata otsustas noor Apolo esialgu hoopis meditsiini kasuks ja omandas 1950. aastal Saksamaal günekoloogi kutse. Arstina töötades jätkas ta vabal ajal maalimist ja astus lõpuks Stuttgarti kunstiakadeemiasse, kus temast sai Willi Baumeisteri õpilane. 1960. aastate lõpus loobus ta arstipraktikast, et täielikult maalimisele pühenduda, ja võttis kunstnikunimeks Antonio Máro.
Máro looming toitub tema kodumaa Kolumbuse-eelsest kunstist ja põliskultuurist, mida ta ühendab Euroopa kultuuri elementidega. Lisaks maalimisele tegeleb ta ka söövituse ja litograafiaga ning loob puidust, roostevabast terasest, pronksist, keraamikast ja klaasist skulptuure. Máro kromaatilisi kollaaže iseloomustab meelelisus, tugev materjalitunnetus ja side loodusega. 1980. aastatel loobus kunstnik Eduardo Chillida loomingut meenutavast figuuride põimumisest ja keskendus selle asemel tektoonilistele kihistustele. Máro eksperimentaalsed ja taltsutamatud kromaatilised registrid ei järgi värvisümboolikat, vaid pigem materjali sensuaalsust.
Rahvusvahelisel kunstiareenil kindlustas Máro oma koha 1980. aastatel, mil tal oli nii São Paulo kui ka Veneetsia biennaalil oma paviljon. Järgnesid kutsed suurtele riiklikele ja rahvusvahelistele soolo- ja rühmanäitustele tuntud galeriides ja muuseumides, sealhulgas Viinis (1996), Pekingis ja Jakartas (1998), New Yorgis ja Washingtonis (1990, 1996 ja 1999), Luksemburgis (2001) ning mitmes Ladina-Ameerika riigis. 2015. aastal, peaaegu 90-aastasena, sai Máro Hamburgi Fontenay hotellilt tellimuse maalida hoone iga toa ja korruse jaoks üks pilt. Mitmesajast teosest koosneva tellimuse täitmiseks kulus kaks aastat.
Máro elab ja töötab alates 1981. aastast Belgias Hauset’s.
