Árpád Szenes sündis 1897. aastal Budapestis. Ta kasvas kunstnike ja haritlaste privilegeeritud ringkonnas ning tänu sellele õppis ta varakult tundma kunstimaailma, kunsti eri vorme (muusikat, teatrit, skulptuuri ja maalikunsti) ning loomeinimesi. Seda tausta ja inspiratsiooniallikat on näha ka tema loomingus. Isegi kui noormees sõjaväkke kutsuti, jätkas ta koos oma sõbra Boros-Biermaniga joonistamist. Seejärel haigestus Szenes aga tuberkuloosi ja vabastati teenistusest enne tähtaega. 1918. aastal asus Szenes õppima Budapesti vabaakadeemias Rippl-Rónai käe all. Tema õpetajal olid tihedad ja head tutvused Pariisi avangardistlikes kunstiringkondades (Henri Matisse, Aristide Maillol, Albert Marquet, Pierre Bonnard, Édouard Vuillard) ning ta vahendas Szenesile selle murrangulise põlvkonna saavutusi. Szenes oli andekas, kuid vähemotiveeritud, nii et alates 1924. aastast ta lihtsalt kulges – reisis mitmel pool Euroopas (Berliinis, Münchenis, Firenzes, Roomas ja lõpuks ka Pariisis) ning omandas passiivselt kogemusi.
1928. aastal käis ta Pariisis vabakuulajana Académie de la Grande Chaumière’is. Prantsusmaa pealinnas kohtus ta ka Helena Vieira da Silvaga, kellest sai kaks aastat hiljem tema abikaasa ja kellega nad moodustasid ühe moodsa kunsti ajaloo kuulsaima tandemi. Esialgu elasid nad koos Jules Pascini, Edgard Varèse’i ja Kokoschkaga villas nimega Villa des Camélias. 1931. aastal sai nende koduks Atelier 17 ning nende sõpruskonda lisandusid sürrealistliku maalikunsti esindajad Joan Miró ja Max Ernst. Neil aegadel imiteeris Szenes õpikodades ja ateljeedes peamiselt moodsate meistrite stiili.
1939. aastal kolis paar Lissaboni ning 1940. aastal toimus seal Szenesi esimene originaalloomingu näitus. Nagu Pariisiski, ümbritses paar end kohalike haritlastega, et loominguliselt edeneda. Sama mudelit järgisid nad hiljem ka Brasiilias, kuhu 1940. aastatel kolisid. 1944. aastaks oli nende ateljeesse koondunud üle 200 õpilase, mistõttu avasid nad Rios selle filiaali. Ülejäänud kümnendi jooksul korraldasid nad näitusi Põhja- ja Ladina Ameerikas (Rio de Janeiro Fine Arts Museum, MoMA New Yorgis, Art Institute of Chicago, Cincinnati Art Museum). Pärast ookeanitagust läbimurret naasis paar 1947. aastal Pariisi.
Euroopasse tagasi pöördumisega muutus ka Szenesi looming ja sellest perioodist pärineb tema banketiseeria. Alates 1949. aastast sai neid töid näha kogu Euroopas ja kaugemalgi: Pariisi galeriis Galerie Jeanne Bucher, Šveitsi muuseumis Musée Cantonal de Lausanne, Zürichi Kunsthausis, Milanos ja Kopenhaagenis, São Paulo biennaalil ja New Yorgi Guggenheimis.
1958. aasta reis Portugali ja Hispaaniasse innustas Szenesi pöörduma maastikumotiivide ning mulla- ja meretoonide poole. Alates 1960. aastast võttis ta aga suuna horisondi nn vertikaalse laiendamise poole. Selle muutusega kaasnes pööre suuremate mõõtkavade ja formaatide poole. 1972. aastal sai Prantsusmaa riiklikes muuseumides näha põhjalikku ülevaadet Szenesi loomingust.
Szenes suri 1985. aastal. Tema mälestuseks loodi Lissabonis sihtasutus, mis on kogunud kokku osa tema loomingust.
