Bentemarie Kjeldbæk sündis 1952. aastal Harlevis. Ta lõpetas Kopenhaageni Kunsti- ja Käsitöökooli (1969–1974), Ny Carlsberg Glyptoteki ja Taani Kuningliku Kunstiakadeemia (1976–1982). Ta ei suhestunud De Unge Vilde põlvkonna muredega, mistõttu eristus ta nendest kunstimaastikul selgelt. Sellepärast paistab tema looming silma ka märksa isikupärasemana.
Kjeldbæki töödes on tunda traditsioonilist lähenemist, ent samas suhtub ta maalikunsti siiski ümbermõtestavalt, kahtlevalt ja uudselt. Ta hindab käelisi oskusi ning on osav nii materjalide kui ka narratiiviga. Ta on käinud korduvalt Hispaanias ning need reisid on tema loomingut oluliselt mõjutanud. Eelkõige on tema töödes näha erksaid värve ja armastust dramaatilise ainese vastu. Pürenee poolsaare mõjud kajastuvad tema turuvaadetes, aga ka flamenkotantsijaid ja härjavõitlust kujutavates stseenides. Kjeldbæk demonstreerib nende töödega oma tehnilisi oskusi ning viimistletud joonekäsitust, värvikompositsiooni tundmist, valgusemängude kujutamise oskust ja üldist dünaamikat.
Ise on ta nende selgelt nähtavate inspiratsiooniallikate kohta öelnud järgmist: „Ma olen käinud Hispaanias ja Portugalis visandamas ning järgin lihtsat ja konkreetset värviskaalat. Kõige rohkem huvitavad mind täiendvärvide paarid: punane ja roheline, kollane ja lilla, sinine ja oranž. Need tõstavad üksteist esile, kuid annavad silma jaoks kokku halli, mis tähendab, et see kombinatsioon mõjub siiski harmooniliselt. Ma kasutan seda värvide topeltmõju ka motiivide puhul. Hispaania turuproua kalaga: neid on kaks. Nad on nagu õukonnadaam ja printsess Velázqueze teosel „Õuedaamid“, mida saab näha Madridis Prado muuseumis. Või vaadake Joan Miró õrritavaid kujusid, Salvador Dalí kontsakingi, vaatajat jõllitavat härga, päid ja bi figuure. On kaks värvi ja kaks figuuri. Enne, kui õige ja põhiline kompositsioon valmib, on vaja palju kavandada. Figuurid võivad olla vertikaalil/horisontaalil, ringis, kaares või diagonaalselt. Ma maalin ainult päris õigete värvipigmentidega ning valmistan oma värve ise, Prantsuse tärpentini ja kuusevaiguga. Ma maalin käsitsi kootud Belgia linasele lõuendile, mida krundin mitme õhukese nahaliimi ja titaanvalge värvi kihiga. See lõuend on nii tugev, et tuleb tõmmata käsitsi valmistatud raamile. Ma armastan vanu maalitehnikaid, mida on kasutatud ka muuseumides rippuvate meistritööde puhul.“
