Berit Heggenhougen-Jensen sündis 1956. aastal Kopenhaagenis. Ta õppis Taani Kuninglikus Kunstiakadeemias (1978–1983 ja 1989–1990) ja Pariisi koolis École des hautes études en sciences sociales (1999–2004) ning astus Taani kunstimaastikule pöördelisel hetkel.

Heggenhougen-Jensen kuulus murrangulisse põlvkonda ja oli äärmiselt aktiivne. Ta astus Taani kunstimaastikul esmakordselt üles 1982. aastal toimunud rühmanäitusel „Kniven på hovedet“ (Nuga peas), mida seostatakse nüüd Taani liikumise De Unge Vilde (Noored Metsikud) tärkamisega paar aastat varem tegutsenud samanimelise Saksa rühmituse eeskujul.

Heggenhougen-Jensen leidis omale selles äärmiselt ebakonventsionaalses mõttemaailmas koha ülimalt vabastava iroonilise distantsi meistrina. Üldiselt on tema loomingu keskmes ühtsus ning selle saavutamiseks tõstab ta peamiselt esile puuduvaid sidemeid ja sümbioosi.

Aastate jooksul on tema töödest läbi käinud mitmesugused motiivid ja teemad. 1980. aastatel mõjutasid teda põlisameerika kultuurid, millele omased erksad värvid aitasid Heggenhougen Jensenil materiaalsust taotleda. Selle perioodi figuurimaalidele järgnesid idüllilised maastikud. Ajatu maastikumaal ilmus tema loomingusse taas 1990. aastatel, kuigi sedakorda muutusid ta tööd kõhedusttekitavamaks ja kummaliselt sümboolseks.

Nüüd hiljuti on kunstnik pöördunud vähem käegakatsutava ainese poole – alateadvusesse. Täpsemalt huvitab Heggenhougen-Jensenit tema oma sõnul alateadvuse avaldumine ning selle koht demokraatias, ajaloos, etümoloogias ja ühiskonnas, aga ka kultuuris ja poliitikas. Tema huvi tuleneb väga lihtsast tähelepanekust: teadvuse kohta teatakse palju, selle vastandi kohta aga palju vähem. Kas see on tahtlikult tähelepanuta või kõrvale jäetud? Nendele küsimustele Berit Heggenhougen-Jensen vastuseid otsibki.