Bernard Latuner sündis 1942. aastal Mulhouse’is. Ta lõpetas Mulhouse’is asuva École des Beaux-Arts’i, kus õppis Léon Langi käe all söövituskunsti ja kivitrükki ning arendas välja oskuse kujutada igapäevaelu. Latuneri kunstikarjäär oli ajastule tüüpiline – ta tegi pingsalt tööd, et osaleda nii rühma- kui ka soolonäitustel.
Pärast kaheaastast loomepausi, mil ta läbis sõjaväeteenistuses langevarjuri koolituse, tähistas 1968. aasta mai Latuneri elus ja loomingus tõelist pöördepunkti. Siis saavutas ta oma sõnul „mõttevabaduse“. See väljendus muu hulgas näiteks reisimises – Latuner rändas Kreekas, Hispaanias, Türgis, Portugalis, Ameerikas ja Itaalias.
Ta leidis inspiratsiooni tööstussektorist, kujutades tehaseid ja laevaehitusega seotut, ning hoidus varajasest abstraktsionismist, kaldudes pigem folklooriliste ja rahvalikumate illustratsioonivormide poole. Eriti kõrgelt hindas ta Euroopa koomikseid. Latuner proovis kätt ka filminduses, näiteks valmis tal Office de Radiodiffusion Télévision Française’i jaoks lühike joonisfilm ja näituse „Parti sans laisser d’adresse“ jaoks Robert Caheniga tehtud video.
1980. aastatel kolis Latuner Mulhouse’ist maale, sest ta tundis, et peab keskkonnaga taas tugevama sideme looma. Tema uueks koduks sai Soppe-le-Haut, kus teda ümbritsesid kanad, haned ja küülikud. Meie planeedi süstemaatiline hävitamine põhjustab Latuneri jaoks psühholoogilist ärevust, mis väljendub ka tema loomingus. Näiteks kujutab ta ohustatud liike 19. sajandi kodanlaseportreedes kasutatud võtetega ning nii jõuliselt, et need justkui päriselt ütleksid midagi. Teises seerias käsitleb ta ökotsiidi – inimeste loodud keskkonda lõksu jäänud loomi ja inimeste põhjustatud hävingu ohvreid, näiteks buldooserite tõttu hätta sattunud parte või helikopteriga päästmist vajavat hirve.
Latuneri värskemad loodust käsitlevad tööd keerlevad keskkonna teema ümber laiemalt. Näiteks tema väikesed peeglitega kastid on justkui ümbrust peegeldavad, kuid sees on neil lõputu kaleidoskoopiline mooniväli. Latuneri see loomeetapp on kahtlemata poeetilisem kui tema ökotsiide käsitlevad tööd. Ta teab, et tema vaated on küünilised, ning nimetab end ise pessimistlikuks võitlejaks, keda looduse tohutu moonutamine vihastab, kuid kes loodab kõigest hingest leida siiski poeesiat.
Karjääri jooksul on tal toimunud näitusi Mulhouse’is (1966, 1975, 1984, 2012, 2018, 2020), Biarritzis (1966), Fribourgis (1966), Pariisis (1975, 1979, 1980, 1981), Pont-à-Moussonis (1980), Baselis (1982), Lyonis (1983), Brüsselis, Tel Avivis, Reimsis, Bourges’is ja Amsterdamis.
Latuner elab ja töötab Soppe-le-Haut’s.
