Boris Bućan sündis 1947. aastal Zagrebis. Ta on õppinud Zagrebi tarbekunstikoolis, Ljubljana kunstiakadeemias ja Zagrebi skulptuuriakadeemias, mille ta lõpetas 1972. aastal. Uue Kunstiliikumise (New Art Practice) põlvkonda kuuluv Bućan võttis endale eesmärgiks visuaalset kunsti kaasaegse tipptehnoloogia abil edasi arendada. Selleks võttis ta appi fotograafia, polaroidid, fotokopeerimise, filmi, video ja graafilise disaini. Tema tehniline looming on olnud suunatud poliitilisele ja kultuurilisele lahtiütlemisele galeriivõrgustikest ja institutsioonidele allumisest; ta on kasutanud kunsti kui vahendit, millega hõivata avalikku ruumi.
Sellise taustaga kunstnikuna on Bućan töötanud välja omaenda uudse rahvaliku väljenduskeele, mis jääb kuskile popkunsti iroonia ja kontseptuaalse kunsti institutsioonikriitika vahele. Eeskätt just reklaam on inspireerinud teda avalikku ruumi visuaalselt hõivama ning galeriidest ja institutsioonidest lahti ütlema. Aktsioonid avalikus ruumis on tema mainet on väga tugevasti kujundanud. Näiteks värvis ta Zagrebi kesklinnas kõnnitee erksiniseks; selles segunes performance’i kohalolu-element popkunsti mängulisusega, ühtlasi võis selles näha mässu. Graafikas kasutas Bućan kapitalistliku konsumerismi logosid ja sümboleid (Coca-Cola, IBM, Swissair, BMW ja paljud teised), asendades kaubamärkide nimed lihtsalt sõnaga „kunst“. Sellise minimaalse, ent mõjusa muudatusega juhtis ta tähelepanu mõlema pildi (originaali ja ümbertehtu) eesmärgile ning väljendas oma arvamust ka galeriide süsteemi kohta, mis muutis kunstiteosed järk-järgult lihtsalt kaubaartikliteks. Sel moel kommenteeris ja võib ka öelda, et pilkas Bućan Jugoslaavia tärkava majanduse üleminekut kapitalismile, mis jättis kunstile ja kultuurile üha vähem ruumi ning moonutas nende rolli.
Oma karjääri jooksul on Bućan olnud ka jõuline graafiline disainer ning on kujundanud plakateid ja muid infomaterjale teatritele (sh Igor Stravinski „Tulilinnule“ Horvaatia rahvusteatris Splitis), Horvaatia raadiole ja televisioonile ning iroonilisel kombel ka kunstigaleriidele. Massilises kultuurilises konsumerismis osaledes on Bućan saanud seda paremini ärritada. Tema anne luua kujundeid on äratanud suurt huvi ja pälvinud tunnustust. Näiteks valiti plakat „The Firebird“ 1998. aastal Londonis Victoria & Alberti muuseumis näituse „The Power of the Poster“ kataloogi kaanepildiks. Plakatitega osales Bućan ka 1984. aasta Veneetsia biennaalil, kus ta esindas Jugoslaaviat.
Bućan elab ja töötab Zagrebis.
