Brendan Neiland sündis 1941. aastal Lichfieldis. Aastatel 1961–1966 õppis ta Birminghami kolledžis (Birmingham College) ning seejärel Londoni kunstiülikoolis Royal College of Art Sir Peter Blake’i juhendamisel. Ta lõpetas kunstiülikooli 1969. aastal.
Sarnaselt oma suurimale mõjutajale Fernand Légerile, kes – olles töötanud arhitektuuribüroos – kasutas oma piltidel märgistatud võrejooni, oli Neiland haaratud arhitektuuri kunstilise kujutamise võimalustest. Ta avastas enda jaoks linnamaastiku ja andis seda edasi poeetilise kunstinähtusena. Temagi teostes on täheldatavad kompositsiooni määravad võrejooned, mis seovad osavalt kokku klaasil lainetavad rütmilised peegeldused ja jäigad teraseläikelised struktuurid. See arhitektooniline kujutus lähtub väga lihtsast vaatlusest. „Väga suurt osa linnast vaadeldakse peegelduse kaudu“, on Neiland ise öelnud. Nii on peegeldusel tema loomes oluline roll ja seda võiks nimetada tema keskseks temaatiliseks vaateks. Kuna aga peegeldused on immateriaalsed, püüab ta esteetiliselt hõlmata mitmesuguseid linnaobjekte ja -tasapindu: üks varajane maalisari kujutas peegeldusi autode mootorikatetel, hiljem tulid hoonete peegeldused, viimase aja piltidel on tänavasildid ja -reklaamid. Vastavalt sellele, kus ta reisib ning kuidas ümbrus muutub, muutuvad ka tema jäädvustatavate peegelduste varjundid, soojus ja üldine atmosfäär.
Neilandi kiindumus peegelduste jäädvustamisse on võrreldav romantismi maastikumaalile omase tavaga kujutada vett, selle voolavust ja loomulikult ka peegeldust. Need peegeldused näitavad kontrastina linna hoonete monumentaalsele stabiilsusele taevast, valgust ja varju pidevas ja pidevalt muutuvas liikumises. Seda ülevat ilu kujutades liigub Neiland 19. sajandi romantiliste maastikumaalijate jälgedes. Tema tehnilised vahendid ja meetodid on aga vägagi nüüdisaegsed: pintsli asemel kasutab ta pihustuspüstolit ja skalpelli ning papist ja paberist maske ja šabloone, tehes nendega tõelist täppistööd.
Juba 1960.–70. aastatel pälvis ta auhindu: Daler Rowney Award, Royal Academy of Arts, London (1978); John Mooresi XI auhinna laureaat Liverpool (1978); hõbemedal, Royal College of Art, London (1969). 1992. aastal valiti ta kunstiakadeemia (Royal Academy of Arts) liikmeks, arvati aga 2004. aastal liikmete hulgast välja, kuna talle pandi süüks finantsrikkumisi akadeemia õppeasutuse (Royal Academy Schools) juhtimisel. Mõne vaatleja hinnangul oli tegemist sisemise võimuvõitlusega akadeemia juhtkonnas. Protestiks Neilandi väljaheitmise vastu lahkus Sir Peter Blake akadeemia liikmete hulgast. Neiland valiti ka ühingu Royal Society of Arts liikmeks ja nimetati Brightoni ülikooli maaliprofessoriks.
Neilandi isikunäitusi: „Neiland“, Galerie Belvédère, Singapur (2015); „Neiland at the Cut“, The Cut, London (2012); „Neiland’s Choice“, John Bloxham Gallery, London (2008); „Brendan Neiland – A retrospective“, Museum and Art Galleries, Sharjah, Araabia Ühendemiraadid (2006); „A Display of Prints and Working Materials, 1974–1995“, Royal Academy of Arts, London (1995); „Brendan Neiland – Recent Paintings“, Fischer Fine Art, London (1991).
