Bruno Cassinari sündis 1912. aastal Piacenzas. Aastatel 1934–1938 Brera kaunite kunstide akadeemias Aldo Capri juures õppinud Cassinari hakkas kunstis varakult kajastama oma poliitilisi vaateid, sest ta oli oma kodumaa Itaalia fašistliku režiimi kindel vastane. Kuid ta õppis ka 20. sajandi avangardismi, fovismi, ekspressionismi ja eelkõige kubismi esindajatelt.
Kunstniku intellektuaalne vastuseis väljendus seotuses Corrente rühmitusega, millega ta ühines 1939. aastal. See rühmitus, kuhu kuulusid ka Renato Guttuso, Emilio Vedova, Renato Birolli, Ennio Morlotti, Ernesto Treccani ja Giuseppe Migneco, lähtus Picasso teosest „Guernica“, mille sümboolsust ja esteetikat kasutati selleks, et võidelda barbaarsuse ja türannia vastu kunstilise eneseväljenduse abil. Samal aastal võitis ta Littoriali auhinna. Aastal 1941 korraldas Cassinari Elio Vittorini abil ja toetusel oma esimese isikunäituse, kus oli välja pandud Bergamo auhinna võitnud Rosa Birolli portree „Portrait of Rosetta“.
Järgmist kümnendit iseloomustas tegevus ja koostöö rahvusvahelisel areenil. Prantsusmaa tõmbas Cassinarit justkui magnetiga – nagu ka enamikku tema modernismiaja eeskujusid Cézanne’i, Matisse’i, Picassot, Van Goghi ja Modiglianit. Kuid erinevalt oma kaasaegsetest ei valinud ta peatuskohaks mitte Pariisi, vaid Antibes’i, kus ta elas aastatel 1949–1952. Ta armastas Vahemerd, nii et Prantsusmaa lõunarannik pakkus talle rohkelt inspiratsiooniallikaid ja võimalusi. Cassinari kohtus kaasaegsete meistritega nagu Chagall, Matisse, Braque ja Picasso, kes isiklikult julgustasid teda näitama oma teoseid Antibes’i muuseumis.
Tema rahvusvahelist perioodi iseloomustas lugematu arv näitusi ja osalemine mitmesugustel biennaalidel. Cassinari esines alates 1949. aastast Ameerikas mitmel näitusel, sealhulgas „Twentieth-Century Italian Art“ New Yorgis asuvas nüüdiskunsti muuseumis (MoMA). 1950. aastal osales ta esimest korda Veneetsia biennaalil viie maaliga. Cassinari loomingut eksponeeriti ka 1952. aastal (Itaalia maalikunsti peaauhind), 1956., 1960., 1962. ja 1964. aastal. 1951. aastal osales ta Skandinaavias näitusega „Italian Artists of Today“, mis oli välja pandud Göteborgis, Helsingis, Oslos ja Kopenhaagenis. Samal aastal osales ta prantsuse ja itaalia kunstnike näitusel „Painters of Today“ ja võitis Taranto maaliauhinna.
Selle kümnendi jooksul sai Cassinarist Itaalia nüüdiskunsti sünonüüm ning esines pidevalt uue põlvkonna Itaalia kunstnike retrospektiivsetel või uutel näitustel. Mõned tähelepanuväärsed näited on Suurbritannia kunstinõukogu poolt 1956. aastal korraldatud Itaalia nüüdiskunsti näitus „Italian Art of the 20th Century“ mitmes Austraalia muuseumis; „Modern Italian Art“ 1956. aastal Ühendkuningriigis Londonis, Plymouthis ja Birminghamis; „Painting in Post-War Italy 1945–1957“ New Yorgis Columbia Ülikoolis 1957. aastal, „Moderne Italiaanse Kunst“ Amsterdamis ja Eindhovenis; „Italian Paintings of Today“ Londonis ja „Peintres d’aujourd’hui France-Italie“ Pariisis (kõik 1960. aastal). Cassinari vastupanuvaimu oli märgata ka mitmesugustel näitustel, sealhulgas „Post-war II: Italian painting from ‘45 to ‘55“ Estense lossis Ferraras või „Art and Resistance in Europe“ Galleria Civicas Bolognas ja Torinos (1965).
Retrospektiivnäitusi hakati hulgaliselt korraldama 1960. aastate keskel. 1965. aastal oli Milanos Bergamini galeriis välja pandud suur valik õlimaale, skulptuure ja akvarelle. Busto Arsizio kunstigalerii korraldas 1981. aastal Cassinari ülevaatenäituse, millel olid esindatud õlimaalid, joonistused, skulptuurid ja litograafiad. Tema kodulinn korraldas kaks aastat hiljem seda eeskuju järgides Palazzo Farneses retrospektiivnäituse, millel oli välja pandud 150 teost. Näituse kuraatorid olid Gian Alberto Dell’Acqua ja Giovanni Anzani.
Cassinari suri 1992. aastal Milanos oma ateljees. Tema looming on ka pärast kunstniku surma kõrgelt hinnatud ja seda on eksponeeritud arvukatel näitustel.
