Camille Souter, tegeliku nimega Betty Pamela Holmes sündis 1929. aastal Northamptonis. Hüüdnime Camille andis talle tema esimene abikaasa Gordon Souter, kes võttis selle Alexandre Dumas’ raamatust „Kameeliadaam“. Kuigi kunstnik sündis Inglismaal, veetis ta oma lapsepõlve Iirimaal. Ta pälvis tähelepanu juba Dún Laoghaire’i kooli Glengara Park School kunstitundides, kuid otsustas kõigepealt siiski medõeks õppida. Õpingute ajal Londoni haiglas Guy’s Hospital haigestus ta tuberkuloosi ning sõitis seejärel ravile Wighti saarel asuvasse sanatooriumisse. Seal osales ta muu hulgas kunstiteraapia tundides. Formaalse kunstihariduseta ja peamiselt iseõppinud Souter jätkas kunstiteraapiat hiljem ka Dublinis jätkuravi ajal, tegeledes sedakorda Yann Renard-Goulet’ käe all skulptuuriga. Ta lõpetas Londonis 1952. aastal küll oma meditsiiniõe koolituse, kuid jättis siis meditsiini kohe sinnapaika ja keskendus maalimisele.
Souteri looming on vaieldamatult arhitektooniline ning see väljendub kaasaegsetes maastikes, mida ilmestavad tehased, dokid, kanalid ja tapamajad. Sellist suundumust soodustas ka Itaalia valitsuselt saadud stipendium, mis võimaldas tal 1958. aastal Itaalias rännata ja sealsete kunstiaaretega tutvuda. Souter valis alati materjale sõltuvalt kontekstist – näiteks pidi ta rahapuudusel 1959. või 1960. aasta paiku kasutama jalgrataste jaoks mõeldud alumiiniumvärvi. Tema loomingus on tunda mitmesuguseid mõjutusi, aga ükski neist ei ole siiski domineeriv. Tema loomingut ei ole võimalik – ega ka mõtet – siduda ühegi konkreetse stiili või liikumisega.
Souteri esimene soolonäitus toimus 1956. aastal Graftoni tänaval restoranis El Habano. Järgmine soolonäitus toimus juba järgmisel aastal Dublinis galeriis Clog Gallery ning seal eksponeeris ta oma värskeid õli- ja guaššmaale ning monotüüpiaid. 1958. aastal, enne Itaaliasse sõitmist, oli tal näitus Londoni galeriis New Vision Gallery. Iirimaale naastes korraldas ta pidevalt uusi näitusi, esindas Iirimaad 1961. aasta Pariisi biennaalil ning korraldas koos Barrie Cooke’iga ühisnäitused Ulsteri muuseumis (1965), Belfastis Grosvenor Roadil asuvas galeriis New Gallery (1965), Dublinis galeriis Hugh Lane Municipal Gallery („The Irish Imagination 1959–1971“) ning hiljem ka Washingtonis (1971). 2014. aastal osales ta näitusel „Irish Women Artists: 1870–1970“. Tema retrospektiive on korraldanud nii Douglas Hyde Gallery (1980) kui ka Royal Hibernian Academy (2001).
Lisaks on Souter pälvinud karjääri jooksul ohtralt auhindu, sh Iiri parlamendi maastikukunsti auhinna (1973), Iirimaal asuva Ameerika kultuuriinstituudi auhinna Gainey Award (1975), auhinna Grand Prix International de l’Art Contemporain de Monte Carlo (1977), Tony O’Malley auhinna (1998) ning Iiri kaasaegse kunsti muuseumi Irish Museum of Modern Art elutööauhinna (2000). Ta on alates 2015. aastast Dublini Trinity College’i audoktor.
Souter elab ja töötab Mayo krahvkonnas asuval Achilli saarel ja Dublinis.
