Carey Clarke sündis 1936. aastal Donegalis. Ta on saanud ülihea euroopaliku kunstihariduse ning õppinud Dublinis (St. Andrew’s College ja hiljem, aastatel 1954–1959 ka National College of Art and Design), Salzburgi kunstiakadeemia rahvusvahelises suvekoolis (1969), Firenzes (1976–1977) ja Londonis (Slade School of Fine Art, 1991).
Selline teadmiste- ja kogemustepagas viis ta loomulikult õpetajakarjääri juurde ning ta töötas väga kaua (1959–1995, sh alates 1968. aastast täiskohaga) õppejõuna riiklikus kunsti- ja disainikolledžis (National College of Art and Design). See imetlusväärne saavutus nõudis aga kohati suurt pingutust. Õpilased ihkavad ju alati muutusi ning seepärast asuti koolis peagi tema klassikalist lähenemisviisi kritiseerima. Clarke’ile heideti ette, et tema hoiakud lämmatavad uudsust ja piiravad väljendusvabadust. Clarke’i isiksus ja looming õhutasid traditsionalismi ja avangardismi vahelist vastasseisu ning tema positsioon ja roll olid kohati äärmiselt keerulised.
Ta ei lasknud kriitikal end siiski ametikohalt välja süüa ning toetas õppejõuna jätkuvalt traditsioonilisemat lähenemisviisi ja vaadet, et maalikunst ja graafika peaksid lähtuma silmaga nähtavast. Oma sihikindlusega mõjutas ta mitmeid noorema põlvkonna traditsioonilisemalt meelestatud kunstnikke, nagu Mick O’Dea, Joe Dunne, Maeve McCarthy ja James Hanley.
Clarke on eelkõige tuntud oma maastike, interjöörivaadete ja vaikelude poolest, kuid ta on ka tunnustatud portretist, kes on jäädvustanud paljusid oma aja poliitikuid, akadeemikuid ja teisi tuntud figuure. Clarke on tehniliselt äärmiselt osav maalikunstnik, kes valdab õlitehnikat, temperat ja akvarelli. Seetõttu ei ole üllatav, et teda peetakse akadeemiliseks ja traditsionalistiks.
Clarke on pälvinud kriitikutelt ja kolleegidelt suurt kiitust ja tunnustust ning ta on üks Iirimaa traditsioonilise maalikunsti olulisemaid esindajaid.
