Carlo Guarienti sündis 1923. aastal Trevisos. 15aastaselt avastas ta enda jaoks savi ja selle modelleerimisvõimalused. Vaatamata sügavale huvile arhitektuuri ja ajaloomälestiste vastu, mis köitsid teda juba varasest lapsepõlvest, otsustas noor Guarienti õppida meditsiini. Õpingud jäid siiski lühiajaliseks. Juba 1949. aastal pettus ta erialas ja otsustas pühenduda üksnes maalimisele. Kuid meditsiiniõpingutele kulunud aeg ei olnud täiesti kasutu, sest see avardas ta teadmisi morfoloogiast, anatoomiast ja bioloogiast ning selle mitmesugustest anomaaliatest. Guarienti edasist teekonda iseloomustab kaalutletud sõltumatus. Tema kokkupuude Picasso ja Giorgio de Chirico tööga ning sõjajärgse abstraktsionismi kasvav populaarsus ei kallutanud teda kõrvale Itaalia metafüüsilisest traditsioonist, mida ta kõrgelt hindas.
1940. aastatel Hispaanias ja Pariisis viibides valmisid mõned tehniliselt eriti õnnestunud taiesed, mida ta ka eksponeeris. Roomas leiab 1956. aastast alates loominguline pööre, mille algust tähistab „Birth of a Still Life“. Minevik ja olevik on omavahel põimunud viidete ja vihjete keerukas vastasmõjus. Aja möödumine ja selle tajumine ning mälu jäid Guarienti loomingu läbivaks teemaks. Nii esemed kui ka üksikisikud olid selle ajalise mõtiskluse korduvad teemad. Eri ajastutest pärit esemed esinevad koos üha enam moondunud kujutiste anakronistlike ansamblitena metafoorsetes piltides, mida praegu peetakse iseloomulikuks Itaalia neoavangardismile.
1970. aastad tõid kaasa veelgi radikaalsema muutuse. Guarienti figuratiivsed elemendid muutusid mõistatuslikumaks ja rohkem moonutatuks. Kui näis, et tekib uus loogika, vastandus sellele kohe materjalikasutus, mis lisas tekstuuri. Kipsist, liivast ja muudest lihtsatest vahenditest, nagu müürifragmendid, sai kunstniku teoste teraline, kombatav pind. Need elemendid tekitasid võõrandunud, katkendlikke, isegi katkenud mälestusi, pannes vaataja mõtisklema oma ärevuse, üksinduse, kahtluste ja emotsionaalse äratundmise üle.
Guarienti varajane armastus arhitektuuri vastu on ilmnenud edaspidigi tema loomingus nii füüsilises kui ka filosoofilises plaanis. Joontes, materjalikasutuses ja fragmentaarsuses kerkivad selgelt esile mälestused, artefaktid, hooned ja varemed. Eelkõige 1990. aastatel vastandusid teineteisele sise- ja välisruum. Selles mõttes ei olnud üllatav Guarienti osalemine 1984. aastal Pariisi Pompidou keskuses toimunud kunsti- ja arhitektuurinäitusel.
Pärast figuuride ja maastike oskuslikku moonutamist ilmusid need uuesti tema hilisemasse loomingusse ikka samas ajalises otsingus, kuid pehmemas, rahulikumas ja poeetilisemas vormis.
