Charles Delporte sündis 1928. aastal Marcinelle’is. Tema suguvõsast on pärit hulk Belgias tuntud loomeinimesi, nende seas kunstniku vennad – luuletaja Jacques Viesvil ning laulja ja laulukirjutaja Paul Louka –, samuti illustraatorist nõbu Yvan Delporte, kes on tuntud eelkõige koomiksikunstnikuna.
Delporte kuulus Belgia viimaste fantastiliste sürrealistide hulka. Hariduselt õpetaja (ta töötas koolis Ecole Normale de Morlanwelz), otsustas Delporte pärast korduvaid külaskäike Belgia ühe hinnatuima skulptori Victor Rousseau ateljeesse, et pühendub täielikult kunstile. Ta alustas 1947. aastal skulptuurist, sukeldus aga peagi samavõrd kirglikult maalikunsti. Kunstikriitik Jean Pigeon oli esimene, kes Delporte’i annet märkas ja sellele 1952. aastal oma ajalehes Le Rappel tähelepanu juhtis.
Delporte käsitab oma kunstipraktikat ja kujunemisteed eneseteadlikult ning jagab oma loomingu kolme etappi: geneetiline periood (mil ta eelistas munajaid ja embrüolaadseid kujundeid), geofüüsikaline (teadusest inspireeritud) ja atomaarne periood (kus teda köitis elektronide liikumine). Mõned kunstiajaloolased eristavad veel neljandat, nn Rimbaud’ perioodi, mis algas pärast kunstniku isa surma ja mida iseloomustavad sõrmemaalid. Ambitsioonikas kunstnik reklaamis oma tööd väsimatult, püüdes saada monumentaalsete avalike projektide tellimusi, kuigi tema tööd põhjustasid vastuolusid ja mõni neist langes isegi vandalismi ohvriks.
Enamik Delporte’i monumentaalskulptuure (näiteks „Chantre de la Liberté“ ehk „Trois Coqs“ ja „Regard de Lumière“) on leidnud asupaiga tema kodulinnas Charlerois ja selle ümbruses.
Delporte’i loomingule oli pühendatud aastatel 1990–2013 Damme linnas tegutsenud ajutine muuseum. Paavst Jean-Paul II nimetas Delporte’i püha Silvesteri ordu rüütliks. Kunstnik külastas Vatikani juba paavst Paul VI ametiajal, et üle anda maal „Le Suaire“, mis on seal tänaseni eksponeeritud.
Kujutava kunsti kõrval tegeles Delporte ka luule ja muusikaga. Ta on oma luuletekstide põhjal salvestanud mitu albumit:„Ballade du souvenir“, „Hommage à Picasso“ (1985), „Delporte chante Verlaine“ (1986) ja „Au cœur de Charleroi“ (2005).
Delporte suri 2012. aastal.
