Chronis Botsoglou sündis 1941. aastal Thessalonikis. Enne õpinguid aastatel 1960–1965 Ateena kunstikooli (ASFA) Yannis Moralise stuudios oli teda juba varasest east peale õpetanud Sarafianos. Tänu kaheaastasele stipendiumile sõitis Botsoglou 1970. aastal Pariisi, et jätkata õpinguid kunsti kõrgkoolis (École nationale supérieure des beaux-arts).
Tema esimene näitus toimus 1964. aastal Ateena tehnoloogiarakenduste keskuses (K.T.E. näituseruumis), kui ta oli alles üliõpilane. Kunstniku teostel on kujutatud igapäevaseid tööstuslikke objekte (telefonid, tualetid, raamaturiiulid), mis on moodsa elu sümbolid, ning sellega kaasnevat võõrandumistunnet. Nagu paljudele noortele kunstnikele andis ka Botsogloule enesekindlust ja aitas tal sihte seada kuulumine mitmesugustesse lootustandvate kunstnike rühmitustesse, nagu „Art Group A“ (1960–1967), „Visual Arts Centre“ (1974–1976) ning „Group for Communication and Education in Art“ (1976–1981). Samuti asutas ta tuntumaks saades Kreeka uue realistide liikumise (1971–1973). 1989. aastal valiti ta professoriks ASFAs, kus ta töötas aastatel 2001–2005 ka kantslerina ning õpetas kuni 2008. aastani.
Pärast 1960. aastaid hakkas tema tähelepanu üha enam nihkuma inimkehale – nii tema enda kui ka teda ümbritsevate inimeste omale. Antropomorfne figuur on ajatu teema ning Botsoglou käsitleb seda kogu inimeseks olemise sümbolina. Inimese nahk on tema jaoks kui lõuend, millele on talletatud inimese elutee. Kunstniku valdavalt antropotsentriline ja autobiograafiline lähenemisviis kulmineerus aastatel 1993–2000 sarjaga „Nekya“ (viide „Odüsseia“ XI raamatule), milles Botsoglou meenutab enda jaoks tähtsaid inimesi, kes on sellest ilmast juba lahkunud.
Kunstniku enda sõnul tulenevad tema teemad vajadusest uurida otseseid ja kaudseid seoseid enese tundmaõppimise teel – see on tema arvates otsing, mis toob teadvusest esile ängistavaid tundmusi: üksindus, hirm ja surm.
Need sügavad kunstilised kaalutlused on aastate jooksul saatnud teda lugematutel näitustel, sealhulgas mitmel retrospektiivnäitusel: Rhodose linna kunstigalerii (1986), Vafopouleio keskus Thessaloníkis (1991), Küklaadide kunstigalerii Ermoúpolis, Sýros (2008) ja Riiklik Nüüdiskunsti Muuseum Ateenas (2010). 2009. aastal avaldati Botsogloud käsitlev monograafia. Kunstnik on avaldanud ka mitmesuguseid raamatuid: „Imerologia Taxidia“ (Päevaraamatu reisid),1994. aastal; „Pseudodokimia“ (Pseudoesseed) 2000. aastal ja „To Chroma tis Spoudis“ (Uuringu värv) 2005. aastal, millesse on koondatud tema kunstiteemalised kirjutised. Aastal 1998 avaldas ta oma luulekogu „Spoudi sto Mavro“ (Uurimus mustast).
