Costas Tsoclis sündis 1930. aastal Ateenas. Tema noorus Kreeka pealinnas möödus Teise maailmasõja, Saksamaa okupatsiooni ja Kreeka kodusõja varjus. Sellele vaatamata järgis ta juba varakult oma kunstikutsumust, asudes 12-aastaselt abilisena tööle kunstnik Stephanos Almaliotise ateljees. Samal ajal aitas ta Vangelis Faenose ateljees luua monumentaalseid filmiplakateid ja lavakujundusi. 1948. aastal astus 18-aastane Tsoclis Ateena kunstikooli, kus õppis kuni 1954. aastani Yannis Moralise juhendamisel. Kolm aastat hiljem sai noor kunstnik Kreeka riikliku stipendiumi ja reisis Rooma, kus õppis kunstikoolis Scuola delle Arti Ornamentali freskot ja vahamaali. Roomas moodustas ta koos Vlassis Caniarise, Nikos Kessanlise, Dimitris Condose ja Yiannis Gaitisega ühenduse Gruppo Sigma, mille peamine eesmärk oli emigrantidest kreeka kunstnike toetamine.
Sel ajavahemikul arendas Tsoclis kohalike kunstnike Afro Basadella ja Alberto Burri mõjul välja kunstikeele, mida iseloomustas abstraktne vorm ning tööstuslike ja/või odavate materjalide kasutamine, mis võimaldasid rõhutada plastilisust ja tekstuuri.
1960. aastal suundus Tsoclis Roomast teise Euroopa pealinna – Pariisi. Selles linnas, kus ta elas vaheaegadega üle 20 aasta, kujunes välja tema kunstikeel. 1966. aastal ilmusid Tsoclise töödesse esimesed „objektid“ ning optilise illusiooni võtted. 1971. aastal suundus ta DAADi stipendiumi toel 18 kuuks Berliini. Sel kümnendil kasutas Tsoclis oma töödes palju leitud argiesemeid (aastatel 1970–1975 näiteks kortsutatud paberit). Ajapikku lisandusid uued materjalid ja teemad, nagu puud ja meremaastikud. Tihti on maalitud lõuendile kinnitatud füüsilised esemed.
Alates 1973. aastast elas Tsoclis vaheldumisi Ateenas ja Pariisis, kuni pöördus 1985. aastal lõplikult tagasi Kreekasse, kus alustas videoeksperimente. Kodumaal keskendus kunstnik oma kohaliku maine ja nähtavuse suurendamisele, mille tulemusel vähenes tema rahvusvaheline tuntus.
Mõnele tumedamale teemale vaatamata leiab kunstnik ise, et kunst peab olema ülendav. „Kunsti eesmärk ei ole teha inimesi õnnetumaks, vaid neid päästa,“ selgitab ta. Õnn koosneb hetkedest, mil inimene tunneb, et on teinud häid valikuid“. Tsoclise maalid trotsivad visuaalseid piiranguid, muutes nähtava kujuteldavaks ja nähtamatu nähtavaks. Tema „elava maali“ tehnika pani 1985. aastal aluse tervele liikumisele, mis laiendas maali piire üle lõuendi piiride.
Tsoclis on esitlenud oma töid paljudel rahvusvahelistel isik- ja rühmanäitustel, nende seas Pariisi noorte kunstnike biennaal (1965), São Paulo biennaal (1965), Veneetsia biennaal (1986) ning retrospektiiv Ateena riiklikus kaasaegse kunsti muuseumis (2001). 2011. aastal asutati Tinose saarel Kamposes Costas Tsoclise muuseum.
