Cristóbal Gabarrón sündis 1945. aastal Mulas. Iseõppinud Hispaania kunstnik liikus järk-järgult abstraktsiooni suunas, alustades Valladolidis toimunud varaste näitustega kuni jõudis monumentaalsete mälestusskulptuuride rajamiseni mitmel pool Euroopas. Üleminek kahemõõtmelistelt kujutistelt kolmemõõtmelistele toimus kunstnikul üsna sujuvalt, kuid ta säilitas pildilise kompositsiooni ka oma skulptuurides.
Varased, peamiselt Hispaania maastikku kujutavad teosed on endiselt seotud figuratiivse esteetikaga. Neid teoseid eksponeeriti Valladolidis Castilla galeriis ja Madridis Macarróni galeriis. 1967. aastal avanes Gabarrónile rahvusvahelisel areenil kaks suurt võimalust: näitused New Yorgis Leobi galeriis ja Pariisis galeriis Perspective. Sellest ajast peale ja pärast lühikest põiget informaalse kujutusviisi juurde hakkas maalikunstniku tähelepanu liikuma skulptuuri poole, loobudes realistlikust kujutusviisist abstraktsionismi kasuks.
Cristóbal Gabarrón on teinud eri tehnikaid ja stiile kasutades mitmeid ideoloogilise sõnumiga skulptuuriprojekte ja -seeriaid. See on märgatav Brüsselis Euroopa kvartalis asuvas teoses „Enlightened Universe“, mis avati 2015. aastal ÜRO päeval, mis langes kokku inimõiguste ülddeklaratsiooni 70. aastapäevaga. Skulptuuri keskset kerakujulist elementi ümbritseb Euroopa Parlamendi kunstikogu skulptuuriseeriaga mõneti sarnane 70 värvilisest inimkujust koosnev spiraal. Aastate jooksul on Gabarróni kunsti õigustatult seostatud sündmustele loominguga: tema seinamaaling Barcelona olümpiamängude (1992) ja Sevilla maailmanäituse (1992) jaoks ning skulptuurid projektile „Atlanta Star“ (1996) ja rahvusvahelisele rahuaastale pühendatud mälestusmark „Our Hope for Peace“ toetavad kunstiliselt ühtekuuluvust kõigis selle vormides. Hilisemad tellimustööd ja koostöö olid ajendatud samadest põhimõtetest – „Dawn in the new Millennium“ ÜRO aastatuhande tippkohtumise tähistamiseks (2000), „Millennium Chapel“ (2001) ja „Enlightened Universe“, mille avas ÜRO peasekretär Ban Ki-moon.
Kuigi suurt osa Gabarroůni skulptuuriprojektidest võivad näha kõik, on korraldatud üllatavalt palju retrospektiivnäitusi. Näiteks või tuua Chelsea kunstimuuseumi (New York), Valencia nüüdiskunsti instituudi, Gdanski nüüdiskunsti muuseumi Poolas, Hiina kunstimuuseum (Shanghai), Cannes’i linna ja muuseumid, näitus ARTZUID (Amsterdam), Palace of Nations (Genf) ja Kanal-Centre Pompidou (Brüssel).
1992. aastal loodi tänutäheks kodukohale kultuuriprojektide ja -algatuste edendamiseks mitme asukohaga sihtasutus (Valladolidis, New Yorgis ja Murcias).