Dominique Sosolic sündis 1950. aastal Ornas’s. Ta oli juba noores eas suur kunstinautleja ning teda tõukasid ise kunsti looma ohtrad muuseumikülastused. Ta õppis kõigepealt loodusteadusi ja omandas vastava bakalaureusekraadi, kuid vahetas siis 1971. aasta paiku eriala ja otsustas õppida kunstiõpetajaks. Tema praktilised tunnid toimusid Pariisis kooli École Nationale des Beaux-Arts ruumides, aga tehnilised kursused Sorbonne’is, Censier’ kunstiinstituudis Collège de France’is. Seal mõjutasid Sosolici eelkõige René Huyghe’i tunnid.
Õpingute perioodi suurim avastus oli tema jaoks söövituskunst, millest kujunes tema jaoks peamine eneseväljendusvorm. Ta lihvis oma stiili ja tugines seejuures tehnilistele võimalustele. Pärast üheaastast kohustuslikku sõjaväeteenistust sai Sosolicist Strasbourgis kunstiõppejõud, nii et edaspidi püüdis ta loometööd õpetamisega tasakaalustada. Muu hulgas hakkas ta korraldama avalikke söövituskunsti õpikodasid nimega „Estampe du Rhin“. Tänu sellisele mitmetahulisele tegevusele kohtus ta kohalike kunstnike ja söövituskunsti kogujatega, nagu Adrien Schaeffer ja Robert Stehelin.
Sosolici jaoks on tema armastatud söövitustehnika justkui omaette iseseisev kunstivorm, millel on oma reeglid ja loogika. Söövituskunstis peab mis tahes teema kujutamine olema täielikus kooskõlas valitud tehnikaga. Materjali ära võttes ei ole võimalik saavutada samasugust stiili, tunnet ja tähendust kui materjali lisades. Selle tehnikaga töötades nõuavad materjal, sügavus ja joon hoopis teistsugust lähenemisviisi, mida tuleb mõista ja austada. Sosolici jaoks on tegemist tajutava ja käegakatsutamatu vahelise dialoogiga ning seda püüab ta ka oma loomingus edasi anda.
Kogu Sosolici looming on sihipäraselt anakronistlik ja väljendab söövitustehnika ajalisust, sest söövitusprotsessi ajal jääb aeg seisma ning kunstniku mõte, käsi, tööriistad ja materjalid loovad koostoimes uue sümbioosi. Sosolic valib selle ajatuse rõhutamiseks ka sobivaid teemasid ning tema noodid, taluloomad, avatud raamatud ja läbipaistvad klaaselemendid meenutavad varasemate sajandite natüürmorte.
