Eduardo Batarda ehk täisnimega Eduardo Manuel Batarda Fernandes sündis 1943. aastal Coimbras. Ta alustas kõigepealt meditsiiniõpinguid, kuid jättis need katki ning astus Lissaboni kaunite kunstide akadeemiasse, kus õppis aastatel 1963–1968 maalikunsti (ta lõpetas aastatel 1967 ja 1968 selle kaks järjestikust maalikursust). Pärast kooli lõpetamist kutsuti ta Portugali sõjaväkke, kus ta teenis aastatel 1968–1971 suurtükiväeohvitserina. Hiljem, aastatel 1971–1974, jätkas ta oma õpinguid Calouste Gulbenkiani sihtasutuse stipendiumiga kolmeaastases kraadiõppes Londonis (Royal College of Art). Ta sai ühtlasi MaRCA diplomi ning Sir Alan Lane’i ja John Mintoni auhinnad.
Kohe, kui akrüülvärv Portugalis 1965. aasta paiku kättesaadavaks muutus, otsustas Batarda selle kasutusele võtta. Ta maalis küllastunud värvidega keerukaid, koomiksileheküljele sarnase ülesehitusega tahvleid. Igal tahvlil oli ise teema ning nii sai kunstnik ühe ja sama teose sees käsitleda üksteisega kõrvu ja samaväärsena väga vastandlikke küsimusi ja maailmapilte. Populaarse meedia ja visuaalkeele mõju muutus tema loomingus Londoni õpingute ajal aina tugevamaks, sest sealne popkunst kasutas kontekstist välja kistud visuaale väga originaalsetes ja mõnikord sürreaalsetes kooslustes. Batarda kasutas võimalust viimistleda ja arendada ka oma akvarellitehnikat, küllastades värve nii, et need meenutasid teda inspireerinud Ameerika koomikseid.
Mis puutub ainesesse, siis Batarda kasutas ühiskonna varjatud kritiseerimiseks erootikat. Seepärast on tema looming põhjustanud arvestatavaid lahkarvamusi ja vaidlusi, eelkõige pärast 1966. aastal Lissabonis riiklikus kunstiliidus Sociedade Nacional de Belas Artes toimunud näitust. Skandaal aga ei takistanud teda, vaid andis tema karjäärile hoopis hoogu juurde, nagu kaasajal tihti juhtub. Batarda kinnistas oma provokaatori mainet 1967. aastal galeriis Galeria Bucholz toimunud näitusega „Novas Iconológicas“ ning 1977. aasta näitusega „O Erotismo na Arte Moderna Portuguesa“, mis pälvisid nii ajakirjanduses kui ka avalikkuses negatiivseid reaktsioone. Tema selle perioodi kriitilisust illustreerib ehk kõige paremini 1975. aasta maal „No Chão Que Nem Uma Seta“.
1980. aastatel pöördus Batarda siiski akrüüli juurde tagasi ning tema värvikihid muutusid maalidel üha paksemaks. Nii lõi ta justkui eraldiseisva kromaatilise pinna. Sellele maalis ja kandis ta järjest sagedamini salapäraseid sõnumeid. Hiljem muutus Batarda narratiivne figuurimaal ebamaiseks abstraktsiooniks, mille tähendus valgus laiali ja mis keskendusid peamiselt joontele, liikumisele, värvidele ja ruumile. Heaks näiteks on 1984. aastal valminud „Néctar“. Umbes sellel ajal sai Batardast ka Porto kunstikoolis õppejõud.
Batarda loomingust on koostatud mitu tagasivaatenäitust, mis on aidanud talle kindlustada püsiva mõju ja tuntuse. Nendest võib üles lugeda järgmised: 1975. aasta näitus Lissabonis Calouste Gulbenkiani sihtasutuses; 1998. aasta näitus Lissabonis Calouste Gulbenkiani sihtasutuse kaasaegse kunsti keskuses; 2009. aasta näitus Algésis (Oeira, Lissabon) Manuel de Brito kunstikeskuses; 2011. aasta näitus Portos muuseumis Serralves; 2010. aasta näitus Lissabonis Calouste Gulbenkiani sihtasutuse kaasaegse kunsti keskuses ja 2016. aasta näitus Lissaboni linnamuuseumis.
