Eva-Liisa Isomaa sündis 1956. aastal Ylitornios. Ta õppis aastatel 1979–1984 Helsingi tööstuskunsti kõrgkoolis (Taideteollinen korkeakoulu, praeguse nimega Aalto-yliopiston taiteiden ja suunnittelun korkeakoulu) ning 1982–1987 Helsingi kunstiakadeemias (Kuvataideakatemia). Ta oli aastatel 1990–1992 ja on alates 2001. aastast kunstiakadeemia õppejõud. Aastatel 2008–2009 õppis ta videokunsti ja 2009–2010 fotograafiat Tampere ametikõrgkoolis (Tampereen ammattikorkeakoulu).
Isomaa loomingu kesksed teemad on mälu ja mäletamine. Loomulikult peegeldub tema töödes ka ta isiklik ajalugu. Isiklikud elemendid teeb ta kunsti kaudu üldiseks ja avalikuks. Nende kunstilises kujutuses segunevad aeg ja jutustus. Tema teostes on erilisel kohal vesi kui mälu ja aja voolamise sümbol. Iga hetk või detail on nagu veetilk, mis langeb suuremasse narratiivi, selle voolamisse ja möödumisse. Nii on ka maastik üldiselt olnud Isomaale kõige omasem žanr tema rohkem kui 30 aastat kestnud loometöös.
1986. aastal sai ta Ars Arctica auhinna, 1989. aastal Pro Graphica esimese auhinna, 1989. aastal Praha graafikatriennaali esimese auhinna, 1999. aastal Ungari graafikute auhinna ja 2009. aastal Ungari Győri kunstimuuseumi auhinna. 1994., 2002. ja 2010. aastal määrati talle Soome riigi kunstnikupalk (iga kord viieks aastaks).
