Eneko Fraile-Ugalde sündis 1968. aastal San Sebastiani lähedal Renterias. Lapsepõlvest peale tundis ta vastupandamatut tõmmet kunsti poole. Tema vaimse maailma kolm põhitelge on skulptuur, muusika ja kirjandus. Juba kümneaastasena tundis ta uhkust oma „äratuntavate“ portreede üle, demonstreeride seda oma esimese modelli – oma isa – kujutamisega. Fraile õppis aastatel 1986–1989 Pais Vasco ülikoolis kunsti. Varsti aga katkestas ta õpingud, et veeta aasta Brasiilia ürglooduses, kõigist kunstilistest väljendusvõimalustest ära lõigatuna. Pariisi kaudu Euroopasse naastes juhtus Fraile nägema raamatut kunstilisest restaureerimisest, mis pärast aastast isolatsiooni mõjus ilmutusena. Aastatel 1991–1993 jätkas Fraile haridusteed Granada ülikoolis maali restaureerimise erialal. Seejärel veetis ta stipendiaadina aasta Kiievis, kus õppis õigeusu ikoonide restaureerimist. Nüüd otsustas ta täielikult sellele ühtaegu tehnilisele ja loomingulisele erialale pühenduda ning täiendas end aastatel 1998–2000 Northumbria Ülikoolis paberi restaureerimise alal.
Tänu omandatud põhjalikele tehnilistele oskustele leidis Fraile tööd Londoni tuntuimates kunstiinstitutsioonides, näiteks Tate’i galeriis. Kuigi restaureerimisest oli nüüdseks saanud Fraile põhitöö, palus üks sõber tal maalida oma perekonna portree. Pärast aastatepikkust kontseptuaalset loomingut (diktatuurijärgses Hispaanias ) ja restauraatoritööd oli see talle üle pika aja esimene kord maalipintslit käes hoida. Ent niipea, kui ta tööd alustas, sündis nagu iseenesest kujutis, mida toitsid restauraatorina omandatud tehnilised teadmised. Värvipigmendid seostusid ajaloolise kontekstiga, tehnika ja meetodid kasvasid välja kindlatest ajajärkudest ja liikumistest. Tulemuseks oli maal, mida eksponeeriti Londonis National Portrait Gallery’s.
Suusõnal leviv kuulsus osutus portreekunsti traditsioonidest läbi imbunud linnas ja riigis tõhusaks reklaamistrateegiaks. Portreetellimused muutusid korrapäraseks, tellijate seas oli nii poliitikuid, sõjaväelasi kui kodanlasi. Ta asus Brüsselisse, kus varsti kujundas välja samalaadse tellijatevõrgustiku. Fraile esimene kõrgetasemeline modell Belgia pealinnas oli Herman de Croo. Senati presidentide jäädvustamine portreemaalil on Belgias ammune tava, kuid de Crool oli raskusi sobiva kunstniku leidmisega. Fraile kirjutas poliitikule ja kutsus ta oma ateljeed külastama. Sellest ajast alates olid Brüsseli poliitikute uksed talle avatud ja see viis ka püsiva koostööni Euroopa Parlamendiga.
Tehniliselt on Fraile portreemaali määratlus tagasihoidlik: kunstniku enda sõnul on iga töö lihtsalt lugu sellest, kuidas valgus kujutatavale langeb. Kunstniku panus seisneb hooles ja tähelepanus, millega ta teemale pühendub. Olgu tegu elava modelli, sadadest fotodest koosneva kompositsiooni või üheainsa visuaalse allikaga, alati pühendab Fraile palju aega ja energiat sellele, et mõista kujutatavat isiksust. Selles peitub tema kunsti tõeline väärtus. Kui tehnilised aspektid kõrvale jätta, jääb alles kunstniku pilk, mis näeb ja annab edasi portreteeritava hinge. Kord hajuvate, siis taas teravustuvate ruumielementide taustal toob Fraile subjektiivne käsitlus esile maalilise tõetruuduse ootamatu maagia. Kasutades õlisid, ajaloolisi pigmente, nahatoone ja varjutamist, jätab kunstnik oma teostele lugematuid nähtamatuid signatuure, juustepiiri varjust kuni lipsusõlme tekstuuri ja värvini.
