Enrico Paulucci sündis 1901. aastal Genovas. Pärast perekonna kolimist Torinosse õppis Paulucci klassikalisi aineid, kuid lõpetas viimaks ülikooli õigus- ja majandusteaduse erialal. Sellegipoolest ilmutas ta juba varakult kunstikalduvust ning kultiveeris seda kogu teismeea jooksul, suundudes vähehaaval loomingulisema karjääri poole. Juba ülikoolis õppides hakkas Paulucci osalema kohalikel näitustel ning lähenes futuristlikule liikumisele.
See paralleelne huvi viis ta 1927.–1928. aasta paiku Torino kultuurieliidi keskele, kus ta lõi püsivad sõprussuhted Felice Casorati, Lionello Venturi ja Edoardo Persicoga. 1928. aastal reisis Paulucci Pariisi, et süvendada oma teadmisi impressionismist ja sellele järgnenud Prantsuse maalikunstist. Teda mõjutasid Pablo Picasso, Henri Matisse’i, Raoul Dufy ja Georges Braque’i tööd. Järgmisel aastal Torinosse naastes asutas ta koos kaaskunstnikega nn Torino maalikuuiku, kes püüdsid maadvõtva natsionalismi kiuste modernse kunstiväljenduse vahendeid uurida. Koos temaga kuulusid kuuikusse Gigi Chessa, Carlo Levi, Nicola Galante, Francesco Menzio ja Jessie Boswell, neid toetasid Venturi ja Persico.
1930ndate aastate lõpul suundus Paulucci tähelepanu Itaalia noorsoole kahe tähtsa ettevõtmise näol. 1938. aastal aitas ta asutada ja hiljem hallata Torino kunstikeskust, mis keskendus vähemtuntud kunstnike näituste korraldamisele, ning 1939. aastal alustas õpetajakarjäär. Selles ametis hoidus ta traditsioonilisest akadeemilisest rangusest ja võttis omaks kaasaegsema hoiaku. Teise maailmasõja viimases faasis oli Paulucci sunnitud kolima Rapallosse, kuna tema Torino stuudio oli täielikult hävinud. Sõja lõppedes pöördus ta tagasi Torinosse ja oma varasema kunstipraktika juurde. Selle ajajärgu tulemuseks oli näitus „Barche“ Torino La Bussola galeriis.
Edumeelsetele pedagoogilistele seisukohtadele vaatamata oli Paulucci teemadering suhteliselt traditsiooniline. Teda mäletatakse kui 20. sajandi Liguuria maastikumaali väljapaistvat esindajat. Teised korduvad teemad tema töödes olid figuurid, meremaastikud ja vaikelud. Ka tehnilisel tasandil jäi Paulucci traditsioonile truuks, kasutades palju õli- ja guaššmaali. Lisaks maalile ja graafikale lõi Paulucci teatri- ja kinoplakateid ning kujundas lavastusi, eelkõige koostöös Mario Soldati, Carlo Levi, Alessandro Blasetti, Alberto Moravia, Gianfranco de Bosio, Francesco Pavolini ja Giorgio Strehleriga.
Paulucci panust nüüdiskunsti on tunnustatud mitme auhinnaga: teise Rooma kvadriennaali auhind (1935), Sestri Levante kunstiauhind (1952), Michetti auhind (1958), Villa San Giovanni auhind, Torino Pannunzio auhind (1993), vabariigi presidendi kuldmedal kultuuri- ja kunstivaldkonna teenete eest (1994) ja Cesare Pavese auhind (1995).
Paulucci suri 1999. aastal. Praegu asub tema korteris arhiiv, mida hooldab Federico Riccio ning mis dokumenteerib tema kunstikogemust. Kümme aastat pärast Paulucci surma korraldas La Spezia kultuuriteenuste amet koos Torino Paulucci arhiivi ja Lerici Pea kultuuriliiduga kunstniku auks monograafilise näituse.