Erik Höglund sündis 1932. aastal Karlskronas. Ta alustas oma teekonda kunstimaailmas 16-aastasena, õppides joonistust ja maali (Fritz Sjöströmi käe all) ja hiljem skulptuuri (Robert Nilssoni käe all) ning graafilist kujundust (Harald Sallbergi õpilasena) Rootsi kunsti-, käsitöö- ja disainikõrgkoolis Stockholmis, mille lõpetas 1952. aastal. Ta abiellus vaid 21aastaselt oma klassiõe Maerit Leviniga. Nad lõid suure pere ja see võib olla põhjus, miks pereelu Höglundi kunsti nii regulaarselt ja ilmselgelt mõjutas.
Tema elu ja kunstnikukarjääri peamine pöördepunkt oli 1953. aastal, kui Boda klaasitehase direktor Erik Rosén soovis kunstikoolist leida noort klaasipuhujat. Kuigi Höglundil kogemused puudusid, võttis ta riski ja pakkus ennast. Ta jäi Boda klaasitehasesse 20 aastaks ja jättis Rootsi klaasikunstile kustumatu jälje. Soovides innukalt õppida, kuid peljates kogenud töötajaid häirida, harjutas ta klaasipuhumist ja muid tehnikaid öösiti.
1954. aastal reisis Höglund oma esimese stipendiumiga klassikalise kunsti sünnikohtadesse, Kreekasse ja Itaaliasse. Kui ta kodumaale tagasi jõudis, oli tema alles arenemisjärgus looming juba köitnud Rootsi Riigimuuseumi tähelepanu, kes ostis mõned kunstniku teosed, valmistudes suuremaks näituseks.
Höglundi looming, mis saavutas 1950. aastatel tasakaalu ebakonventsionaalse ja ürgse vahel, ärgitas klaasikunstnike ringkondades arutelusid. Temas sihilikult vigased, värvilised, mullirikkad teosed kujutasid nägusid, loomi ja muud äratuntavaid motiive, ning sellest sai tema kunstiline kaubamärk. Kuigi neid ei saatnud kauplustes kohe müügiedu, hämmastasid need oma ainulaadsusega paljusid tolleaegseid kunstiarmastajaid. Boda direktori usk Höglundisse oli kõigest hoolimata vankumatu. Õigustatult, kuna tema protežee pälvis 1957. aastal maineka Taani Lunningi auhinna. Auhind tõi kohe kaasa ka ostjate huvi nii Rootsis kui ka piiri taga.
Pärast 20 aastat Bodas lahkus Höglund ettevõttest (1973), et tegeleda metalli- ja puutööga, mis teda samuti köitis.
Kogu oma karjääri jooksul valmistas Höglund ligikaudu 150 avalikku tööd. Tema valmistatud suured klaasaknad ehivad kirikuid, koole ja muid avalikke hooneid. Klaasikunsti populaarsuse kasv 1980. aastatel võimaldas Höglundil kindlustada oma rahvusvahelist mainet.
Vaatamata tervise halvenemisele jätkas Höglund tööd ning lõi 1980. aastate lõpus ja kogu 1990. aastatel peamiselt esoteerilisi kompositsioone. Ta suri 1998. aastal.
