Franco Marrocco sündis 1956. aastal Campanias Rocca d’Evandros. Cassino kunstikeskkoolis ja Frosinone kunstiakadeemias hariduse saanud kunstniku varaseid töid iseloomustab eksistentsialistlik-realistlikku hoiakut teeniv ekspressionistlik esteetika. Hilisemad tööd, säilitades küll osaliselt algusaegade kire, omandavad ajatuma, mõtlikuma meelelaadi.
Valguse ja ruumi kombinatsioon on Marrocco pildiliste uuringute oluline osa alates 1970. aastatest. Selliseid töid eksponeeris ta kogu kümnendi jooksul, näiteks Cassino kultuuriteenuste keskuses (1978) ja Mazzacurati auhinna näitusel Teramos (1979). Teadlikkus kunstilise, ühiskondliku ja poliitilise uuenemise olemuslikest seostest küpses uute eksperimentide käigus, kus kujutatav objekt dekonstrueeriti ja pooleldi arhitektuursel viisil taas kokku pandi. Lõuend oli lahti võetud ja taas kokku pandud figuuri taustaks, säilitades jälgi selle eelmisest elust. Valgus pakkus vabadust, värv mõjus viljaka jõuna, figuur aga jäi vaid mälupildiks.
1980. aastate teisel poolel liitusid tekst ja kompositsioon terviklikuks kujutusviisiks. 1990. aastate lõpul süüvis autor oma tähenduseotsinguil ürgainete telluursesse sügavikku, kus pimedus neelas valguse ja põhjatus muutus hoomamatuks kehasiseseks koobastikuks („Corpo a corpo“, 1999) või jäiseks tähtedevaheliseks tühjuseks („Velato“, 1999), iidseks mütoloogiliseks müsteeriumiks („La palpebra del ciclope“, 1997) ja loodimatuks allilmaks („Caverna“, 1999).
Aja jooksul suurenes Marrocco tähelepanu värvidele ning ta võttis omaks toonid, millele oli varem oli üksnes vihjanud, näiteks „Alito“ (1999) geomeetrilises kompositsioonis. Järgmises loominguetapis väljendus suurenev pinge koos mere ja taeva voolavate, peaaegu läbipaistvalt heledate siniste toonidega.
Marrocco on Milano Brera kunstiakadeemia maaliprofessor.
