Geta Brătescu sündis 1926. aastal Ploieștis. Ta õppis aastatel 1945–1949 Bukaresti ülikooli filoloogiateaduskonnas George Călinescu ja Tudor Vianu juhendamisel ning hiljem kunstiakadeemias Camil Ressu juhendamisel. Kahjuks jäid tal kunstiõpingud esialgu lõpetamata, sest Rumeenias võimule tulnud kommunistliku valitsuse ajal sunniti ta sobimatu päritolu tõttu koolist lahkuma. Olles visa ja kartmatu, leidis ta tööd kunstitoimetajana ja illustraatorina ajalehe Secolul 20 juures ning dokumentalistina Rumeenia kunstnike liidu juures (Uniunea Artiştilor Plastici din România), mis andis talle võimaluse reisida Rumeenias ja ka välismaal. 1971. aastal õnnestus tal lõpetada Nicolae Grigorescu nimeline kunstiinstituut (Institutul de Arte Plastice „Nicolae Grigorescu“). 2008. aastal nimetati ta Bukaresti kunstiülikooli (Universitatea Națională de Arte București) audoktoriks. Brătescu, nagu paljud tema kaasaegsed Rumeenia kunstnikud, kes pidid laveerima sõjajärgse vabaduse ja kommunistliku tsensuuri vahel, leidis turvapaiga loomingulises eraldatuses – oma ateljee kaitsvate seinte vahel. Ateljee pidi toimima nii füüsilises kui ka vaimses mõttes läbimatu tõkkena väljast tuleva sotsiaalpoliitilise surve vastu. Niisugustest oludest tulenev esteetika oli loomulikult isiklik, isetehtud, tehniliselt lihtne ja argine.
Sellest ajast pärineb muljetavaldav „tsenseeritud autoportreede“ sari. Neil piltidel on tema suu ja silmad kaetud paberiribadega. Mõneti üllatuslikult inspireeris selline iseenda tsenseerimine teda veel pikka aega, eelkõige 1990. ja 2000. aastate „pimejoonistustes“, mida võib iseloomustada kui eksperimenteerimist kontrollitud vabadusega. Ateljee kui loomeruum oli tema jaoks ühtaegu varju- ja stardipaik, mida on näha ja tunda tema tuntuimas, 1978. aastal koos Ion Grigorescuga tehtud filmis „Ateljee“. See on keha liikumiste ja manipulatsioonidega loodud elav peegeldus tühjast ja täidetud ruumist. Brătescu muid lavastuslikke filme: „Self-Portrait“, „Towards White“ (1975), „FromBlack to White“ (1976).
Ruumi kaudu uurib ja näitlikustab Brătescu naiselikku tundlikkust ning seda, kuidas naised ruumi täidavad ja tajuvad. Seinainstallatsioon „No to Violence“ (1974), mille osaks on bandaažide kogum, on silmatorkav näide sellest kunstilisest uurimistööst, niisugused taiesed ja/või sarjad nagu „Mother Courage“ (1965), „Portraits of Medea“ (1979), „Mothers“ (1997) ja „Women“ (2007) avavad aga selgema vaate sellele teemale.
Hiljem jätkas Brătescu ruumi ja koha uurimist, kuid võttis materjalina kasutusele tekstiili. Ta kirjeldas uut loomet kui „õmblusmasinaga joonistamist“. Üldiselt ammutas ta inspiratsiooni väga mitmesugustest allikatest, alates reisimisest kuni kirjanduseni, ning teisendas need muljed õrnajoonelisteks kujunditeks.
2017. aastal esindas Brătescu Rumeeniat 57. Veneetsia biennaalil. Rumeenia kunstnike rühmanäituste raames osales ta sel biennaalil ka 1960. ja 2013. aastal. Samal aastal autasustas riigi president teda Rumeenia tähe ordeniga (Ordinul naţional Steaua României). 2017. aastal korraldati tema loomingu suur ülevaatenäitus Belgias Genti kunstimuuseumis. Muud viimaste aastate isikunäitused: Neuer Berliner Kunstverein, Berliin, Saksamaa (2018); Hauser & Wirth, Los Angeles (2018) ja New York, USA (2017); Camden Art Centre, London, Ühendkuningriik (2018); Hamburger Kunsthalle, Hamburg, Saksamaa (2016); Tate Liverpool, Liverpool, Ühendkuningriik (2015); Berkeley Art Museum and Pacific Film Archive, Berkley, USA (2014).
Brătescu suri 2018. aastal Bukarestis.
