Gianfranco Pardi sündis 1933. aastal Milanos. Nagu paljud teisedki 1960. aastate kunstnikud, ei lasknud Pardi end ette kindlaks määratud meediumiga piirata. Selle asemel püüdis ta kombineerida, kokku sulatada, tööd, materjali ja vahendeid ümber defineerida. Ta lähenes ruumikorraldusele konstruktivistlikult, ühendades rangelt formaalsed joonistused, maalid ja skulptuurid ruumilis-arhitektuurseteks kompositsioonideks.
1960. aastad olid Pardi jaoks edukad. 1959. aastal pidas ta oma esimese soolonäituse Brescias Galleria Albertis, 1960. aastal järgnes isikunäitus Milanos Galleria Colonnas. 1965. aastal osales Pardi Pariisis rühmanäitusel „La figuration narrative dans l’art contemporain“. 1967. aastal alustas ta koostööd Milanos asuva Studio Marconiga, keskendudes teostele, mis kujutasid endast ajalooliste avangardismivoolude, nende seas abstraktsionismi, suprematismi, konstruktivism ja neoplastitsismi uustõlgendusi. Tema 1970. aastate arhitektuurseid teoseid iseloomustas otsustavus luua ruum ja siis see hävitada. Värvi kasutas ta üldise ruumiesituse hõlbustamiseks. Tema selle ajajärgu teostes ilmneb kalduvus eelistada täiesti lineaarselt pildipinnale kantavate põhivärvide kontseptuaalsust.
Kaheksakümnendate aastate lõpus ja üheksakümnendate alguses valmis teostesari „Cinema, Monk e Maschere“, mis keskendus raudtugede kasutamisele. Hiljem väljendus tema kunstiline uurimistöö Cézanne’i teostest inspireeritud sarjas „Montagna-Sainte Victoire“, „Nagjma“ tsüklites, mida ajendasid Tangier’ õhtused vaated ja valgus, ning pappkarpidest loodud teostesarjas „Box“.
1974. aastal osales Pardi Milanos 27. Palazzo della Permanente biennaalil. 1993. aastal esines ta sellel näitusel veel teistki korda. 1981. aastal võis Pardi töid näha kahel suurel ühisnäitusel: „Lines of artistic researchin Italy 1960/1980“ Rooma näitusehoones Palazzo delle Esposizioni ning „Il luogo della forma“ Veronas Museo di Castelvecchios. 1984. aastal korraldas Parma ülikool Pardi suure ülevaatenäituse ning 1986. aastal pidas ta soolonäitused Veneetsia biennaalil, Milano triennaalil ja Rooma kvadriennaalil. 1998. aastal toimus Pardi isikunäitus Milano Palazzo Reales. Järgmisel aastal korraldati mahukad näitused Saksamaal – Frankfurter Kunstvereinis, Bochumi kunstimuuseumis ja Stralsundi kunstiajaloo muuseumis. 2000 aastal võõrustas Milano Giò Marconi galerii tema soolonäitust „Homeless“. Bergamos Galleria Fumagallis peeti 2002. aastal retrospektiiv „Sheets“, 2003. aastal eksponeeris Giò Marconi galerii teostesarja „Danza e Restauro“. Hiljutised isikunäitused toimusid näiteks Marconi sihtasutuses Milanos (2014), Galerie Balice Hertlingis Pariisis (2015), Cortesi galeriis Luganos (2016) ja Londonis (2017).
Pardi on loonud arvukalt skulptuure nii avalike kui ka eraruumide tarvis, nende seas: Bellevue hotell, Malcesine, Verona (1988); finantspolitsei peakorter, Via XX Settembre, Rooma (1995); kruiisilaev Costa Victoria, Genova (1996); Casa Zanaria, Rue de Bièvre, Pariis (1998); „Soundtrack“, Snam S.p.A. peakorter, San Donato Milanese, Milano (1999); „Box“, Cascina Mangiagruppa, Zeme, Pavia, (2001); „Sheet“, ACF Bergamo, Brembate Sopra, Bergamo (2002); „Danza“, Piazza Amendola, Milano (2006); ja „Sprigionamenti“, Negombo, San Montano laht, Ischia, (2015). Pardi oli alates 2008. aastast Accademia di San Luca liige.
Ta suri 2012. aastal. Järgmisel aastal asutati tema mälestuseks kultuuriühendus ja arhiiv.
