Giosetta Fioroni sündis 1932. aastal Roomas kunstnike peres. Tema isa oli tuntud skulptor ning ema oskuslik maalikunstnik ja elukutseline nukukunstnik. Fioronil oli peaaegu saatusest määratud saada 20. sajandi keskpaiga oluliseks kunstnikuks. Lähedaste eeskujul ja toetusel astus ta Rooma kunstiakadeemias, kus ta kohtus karjääri tugevalt mõjutanud Toti Scialojaga.
Tema põlvkonda iseloomustas rühmituste loomine ja rahvusvaheline suhtlus. Ta oli üks väheseid naissoost liikmeid Scuola Romanas (kuhu kuulusid Franco Angeli, Mario Schifano, Tano Festa, Francesco Lo Savio, Fabio Mauri ja Giuseppe Uncini). Rühmitus tekkis 1960. aastatel Roomas. Rühmitus koondus peamiselt Galleria La Tartaruga ümber, mis oli nende kohtumispaik ja kus eksponeeriti palju nende loometööd. Ajal, mil New York oli populaarsem sihtkoht, sõitis Fioroni Pariisi ja töötas seal regulaarselt. Üks intensiivne tööperiood oli aastatel 1958–1963. Kunstniku laialdane tutvusringkond võimaldas tal kohtuda teiste hulgas Cy Twombly, Willem de Kooningi ja Robert Rauschenbergiga ning käia Tristan Tzara stuudios.
Temaatiliselt on Fioroni oma teostes uurinud naisefiguuri eri vaatenurkadest ja mitmesuguste vahendite abil. Tema kõige populaarsemad maalitsüklid 1960. ja 1970. aastatel olid „Gli argenti“ ehk nn tundeslaidid, millel kujutati populaarseid kultuuri- ja kommertsikoone alumiinium- ja hõbeemaili kasutades. Vaatamata edule jättis kunstnik maalitsükli pooleli, sest soovis loominguliselt eksperimenteerida ja tegi ambitsioonika performance’i „La Spia Ottica“. Sellest ajast alates muutus tema kunst interaktiivsemaks, kuna ta püüdis publiku poole pöörduda nii vahetul kui ka kaudsel viisil. Fioroni sai pidevalt ainest tuntud muinasjuttudest ja legendidest, et leida ühine lähtekoht vaatajaga suhtlemiseks. Keskendudes ajatutele tekstiallikatele, tegi kunstnik koostööd kirjanike ja luuletajatega, nagu Parise, Ceronetti, Abrasino, Zanzotto ja Garboli, millest ajendatuna valmisid paberil raamatulaadsed taiesed, mis olid 1990. aastal välja pandud retrospektiivnäitusel Roomas graafilise disaini instituudis. Seejärel hakkas Fioroni tegelema keraamika, kino ja skulptuuriga.
Tema eripalgelisi töid on eksponeeritud kogu maailmas. Fioroni esimene isikunäitus toimus 1957. aastal Milanos Galleria Montenapoleones. Galleria La Tartarugas oli 1960. ja 1970. aastatel tema töid välja pandud paljudel näitustel. Sel ajavahemikul osales ta ka pöördelise tähtsusega rühmanäitustel nagu „Nuove Tendenze in Italia“ Milanos Galleria del Naviglios (1966) ja „Vitalità del negativo nell’arte italiana 1960/70“ Roomas näituste palees. Teised olulised isikunäitused toimusid Galerie Breteau’s Pariisis (1963), Milanos Galleria del Naviglios (1965, 1967, 1969 ja 1971), Napolis nüüdiskunstiagentuuri galeriis (1968), Torinos Galleria Il Puntos (1970) ja Bolognas Galleria de’ Foscheraris (1974). Aastal 1972 korraldati Ferraras Palazzo dei Diamanti visuaalkunsti keskuses tema retrospektiivnäitus. Fioroni osales Veneetsia biennaalil 1956., 1964. ja 1993. aastal. 2003. aasta märtsis korraldas Rooma linn Museo dei Mercati di Traianos ulatusliku retrospektiivnäituse „La Beltà, opere dal 1963 al 2003“. Veel ühe põhjaliku retrospektiivnäituse korraldas 2004. aasta märtsis Parma nüüdiskunsti keskus. 2013. aastal toimus esimene isikunäitus Põhja-Ameerikas New Yorgi maalikeskuses: „Giosetta Fioroni: L’Argento“. Näitus korrati nüüdis- ja kaasaegse kunsti galeriis Roomas. 2017. aasta mais kutsuti ta osalema projektide programmi New Yorgi Frieze kunstimessil. 2021. aastal toimus Milanos Cannaviello galeriis Fioroni topeltnäitus: üks oli pühendatud tema 1960. ja 1970. aastate loomingule, teine uuematele kunstilistele suundumustele.
Fioroni elab ja töötab Roomas.
